Klassivõitlus Prantsusmaal aastail 1848–1850

"Klassivõitlus Prantsusmaal aastail 1848–1850" on Karl Marxi 1850 ilmunud essee.

Tsitaadid teosest

Tsitaadid väljaandest: Karl Marx, "Klassivõitlus Prantsusmaal aastail 1848–1850". EK(b)P Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, ÜK(b)P Keskkomitee Marxi-Engelsi-Lenini Instituudi filiaal. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1951.

• Iga tähtsam osa 1848. kuni 1849. a. revolutsiooni kroonikas, välja arvatud mõned vähesed peatükid, kannab pealkirja: revolutsiooni lüüasaamine!

Kuid mitte revolutsioon ei hävinud nende lüüasaamiste läbi. Hävisid revolutsioonieelsete traditsioonide igandid, veel mitte järskudeks klassivastuoludeks teravnenud ühiskondlike vahekordade tagajärjed – hävisid isikud, illusioonid, kujutlused, projektid, millest revolutsioonipartei polnud vaba enne Veebruarirevolutsiooni ja millest teda ei võinud vabastada veebruari võit, vaid ainult rida lüüasaamisi.

Ühe sõnaga: revolutsioon läks edasi ja murdis endale teed mitte oma otseste tragikoomiliste saavutustega, vaid, vastupidi, sellega, et ta tekitas ühinenud, võimsa kontrrevolutsiooni, et ta tekitas vastase, kelle vastu võideldes riigipöördepartei alles kujuneski tõeliseks revolutsiooniparteiks.

Järgnevate lehekülgede ülesanne ongi seda tõestada. lk. 27

1848. a. juunilüüasaamine

• Riigi valitsemist ei saa allutada rahvusliku tootmise huvidele, kui pole jalule seatud tasakaal eelarves, tasakaal riigi tulude ja kulude vahel. Kuidas saab aga seda tasakaalu jalule seada, kui ei vähendata riigi kulusid, s.o. ei kahjustata valitseva süsteemi alustugede huve, ja kui ei korraldata ümber maksude jaotust, s.o. ei veeretata tunduvat osa maksukoormast kodanluse ladviku enese õlgadele. lk. 28-29
• Oma rikastumisviisilt kui ka naudingute iseloomult pole finantsaristokraatia muud kui lumpenproletariaadi uuestisünd kodanliku ühiskonna ladvikus. lk. 31
• Kui Pariis valitseb poliitilise tsentralisatsiooni tõttu Prantsusmaad, siis töölised valitsevad revolutsiooniliste vapustuste momentidel Pariisi. lk. 33
• Aga palgatöö ju ongi olemasolev kodanlik töö organiseerimine. Selleta pole kapitali, pole kodanlust, pole kodanlikku ühiskonda. lk. 36
• Kui tõuseb klass, kelles keskenduvad ühiskonna revolutsioonilised huvid, siis ta leiab oma revolutsioonilise tegevuse sisu ja materjali vahetult oma olukorrast enesest: ta purustab vaenlased, võtab tarvitusele abinõud, mida võitluse vajadused nõuavad, tema enese tegude tagajärjed tõukavad teda edasi. Ta ei tegele oma ülesannete teoreetilise uurimisega. Prantsuse töölisklass ei olnud seesuguses olukorras, ta ei olnud veel võimeline teostama omaenese revolutsiooni. lk. 37
• Võitlus kapitali vastu oma kaasaegsel arenenud kujul, oma kõrgpunktil, tööstuse palgatöölise võitlus tööstuskodanlase vastu, on Prantsusmaal osalise tähtsusega faktiks. Pärast veebruaripäevi ta võis seda vähem anda revolutsioonile rahvuslikku sisu, et võitlus teisejärguliste kapitalistlike ekspluateerimisviiside vastu – talupoja võitlus liigkasuvõtmise ja hüpoteegi vastu, väikekodanlase võitlus suurärimehe, pankuri ja vabrikandi, ühe sõnaga pankroti vastu – jäi alles finantsaristokraatia vastu sihitud üldise ülestõusu varju. lk. 38
• Proletariaadi vabanemine on võrdne kodanliku krediidi kaotamisega, sest see tähendab kodanliku tootmise ja kodanliku korra kaotamist. Riiklik krediit ja erakrediit on majanduslikuks termomeetriks, millega me võime mõõta revolutsiooni intensiivsust. Samal määral kui krediit langeb, tõuseb revolutsiooni lõõm ja loomisjõud. lk. 41
• Juulimonarhia ajal valitsenud finantsaristokraatia templiks oli pank. Nagu börs valitseb riigikrediiti, nii pank kaubanduskrediiti. lk. 42
• Selle eesmärgiga ajutine valitsus moodustas 15- kuni 20-aastastest noormeestest 24 pataljoni mobiilkaarti, igas pataljonis tuhat meest. Nad kuulusid suuremalt osalt lumpenproletariaati, kes on olemas igas suurlinnas ja erineb selgesti tööstusproletariaadist. See kiht, millest rekruteeritakse iga liiki vargaid ja kurjategijaid, koosneb elementidest, kes elatuvad ühiskonna laualt pudenevaist jätistest, ta koosneb kindla elukutseta inimestest, hulkureist – gens sans feu et sans aveu; nad erinevad üksteisest rahvuse kultuuritasemelt, kuhu nad kuuluvad, kuid nad ei kaota kunagi lazzaroni iseloomulikke jooni. lk. 44-45
• Muutnud oma haua kodanliku vabariigi hälliks, sundis proletariaat vabariiki ühtlasi esinema oma puhtal kujul – riigina, kelle tunnustatud ülesandeks on jäädavalt kindlustada kapitali võim ja töö orjus. lk. 53
• Nii kaua kui tööline jääb orjaks, ei saa ungarlane, poolakas ega itaallane vaba olla. lk. 54
• Alles kastetuna juuniinsurgentide verre muutus trikoloor Euroopa revolutsiooni lipuks – punaseks lipuks! lk. 53

1849. a. 13. juuni

• Keegi ei olnud juunipäevil fanaatilisemalt võidelnud omandi päästmise ja krediidi uuesti jaluleseadmise eest kui Pariisi väikekodanlased – kohviku- ja restoranipidajad, veinikaupmehed, poodnikud, käsitöölised jne. Poeke oli südame rindu võtnud ja barrikaadi vastu marssinud, et jalule seada liikumine, mis tänavalt poekesse viib. Ent barrikaadi taga seisid poekese kaubatarvitajad ja võlgnikud, barrikaadi ees tema võlausaldajad. Ja kui barrikaadid olid purustatud ja töölised löödud, kui poodnikud tormasid võidujoovastuses tagasi oma poodidesse, siis leidsid nad poeuksed barrikadeerituna omandi päästja, krediidi ametliku agendi poolt, kes võttis nad vastu ähvarduskirjadega: Veksli tähtpäev mööda lastud! Üüri tähtpäev mööda lastud! Võlakirja tähtpäev mööda lastud! Laostunud poeke! Laostunud poodnik! lk. 58
• Niisamuti nagu Platon pagendas oma vabariigist poeedid, nii pagendas Asutav Kogu omast vabariigist igaveseks ajaks progressiivse tulumaksu. Kuid progressiivne tulumaks on mitte ainult kodanlik abinõu, mis suuremas või väiksemas ulatuses on teostatav olemasolevate tootmissuhete piires; see oli ka ainuke vahend selleks, et võita kodanliku ühiskonna keskkihte „auväärse“ vabariigi poole, vähendada riigivõlga ja anda vastulöök kodanluse vabariigivastasele enamusele. lk. 63
• Bonaparte ei vajanud paavsti enam selleks, et saada talupoegade presidendiks, küll aga vajas ta paavstivõimu säilitamist, et säilitada endale talupojad. Nende kergeusklikkus oli ta presidendiks teinud. Ühes usuga oleksid nad kaotanud kergeusklikkuse, ühes paavstiga aga – usu. Ja liitunud orleanistid ning legitimistid, kes valitsesid Bonaparte'i nimel! Enne kuninga restaureerimist tuli restaureerida see võim, kes kuningaid pühitseb. Isegi kõrvale jättes nende rojalismi, - ilma paavsti ilmalikule võimule allutatud vana Roomata pole paavsti, ilma paavstita pole katoliiklust, ilma katoliikluseta pole prantsuse religiooni, ja mis oleks saanud vanast prantsuse ühiskonnast ilma religioonita? lk. 80

1849. a. 13. juuni tagajärjed

• Millest on tingitud riigi vara finantsaristokraatia kätte langemine? Riigi järjest kasvavast võlgnevusest. Aga millest on tingitud riigi võlgnevus? Sellest, et riigi kulud pidevalt ületavad riigi tulusid; see väär vahekord on omakorda riigilaenude süsteemi põhjus ja järeldus.

Sellest võlgnevusest pääsemiseks peab riik kas piirama oma kulusid, s.o. lihtsustama, koondama valitsemisorganismi, võimalikult vähe valitsema, võimalikult väikest ametnikepersonaali pidama, võimalikult vähe segama kodanliku ühiskonna asjadesse. Seda teed ei võinud korrapartei minna, sest ta repressiooniabinõud, ta ametlik vahelesegamine riigi nimel, ta kõikjal-olevad riigiorganid pidid arenema selsamal määral, mil määral kasvasid ta võimu ja tema klassi elutingimusi igast küljest ähvardavad ohud. Ei või vähendada sandarmeeriat, kui isiku- ja omandivastased süüteod sagenevad. lk. 106

• Inglismaal on esikohal tööstus, Prantsusmaal aga põllumajandus. Inglismaal vajab tööstus vabakaubandust, Prantsusmaal aga kaitsetolle, rahvuslikku monopoli teiste monopolide kõrval. Prantsuse tööstus ei valitse prantsuse tootmist ja sellepärast prantsuse töösturid ei valitse prantsuse kodanlust. lk. 107
• Praegune inimpõlv sarnleb juutidega, keda Mooses läbi kõrve juhtis. Tal ei ole mitte ainult vallutada uus maailm, vaid ta peab ise kaduma, et ruumi anda inimestele, kes on uue maailma jaoks küpsed. lk. 108
• Selle restaureerimise eestkostjaks ei olnud finantsist, vaid jesuiitide juht Montalembert. Ta argumentatsioon oli rabavalt lihtne: maks on emarind, mis valitsust toidab. Valitsus – see on repressiooni tööriistad, see on autoriteedi organid, see on sõjavägi, see on politsei, see on ametnikud, kohtunikud, ministrid, see on vaimulikud. Atentaat maksudele on anarhistide atentaat korravalvureile, kes kaitsevad kodanliku ühiskonna materiaalset ja vaimset toodangut proletaarsete vandaalide vägivalla eest. Maks on viies jumal omandi, perekonna, korra ja religiooni kõrval. Veinimaks aga on kahtlemata maks ja pealegi mitte harilik maks, vaid põline, meelsuselt monarhistlik, auväärne maks. Elagu veinimaks! Kolmekordne hurraa ja veel kord hurraa! lk. 109
• Teiselt poolt on maa partsellisüsteemi puhul omaniku silmis lihtne tootmisriist. Ent samal määral, mil määral maad tükeldatakse, väheneb ta viljakus. Masinate kasutamine maaharimiseks, tööjaotus, suured maaparandustööd, nagu kuivatus- ja niisutuskraavide kaevamine jne., - kõik see muutub üha kättesaamatumaks, maaharimise ebatootlikud kulud aga kasvavad samas proportsioonis nagu tootmisriista enese tükeldamine. Kõik see ei olene sellest, kas partselli omanikul kapitali on või ei ole. Kuid mida kaugemale läheb maa tükeldamine, seda enam saab maatükk ja selle äärmiselt armetu inventar partsellitalupoja ainsaks kapitaliks, seda võimatum on kapitali mahutamine maasse, seda enam puudub väiketalunikul maa, raha ja haridus agronoomia saavutuste rakendamiseks ja seda enam läheb maaharimine tagurpidi. Lõpuks kahaneb puhastulu samas proportsioonis, kuivõrd kasvab brutotarbimine, kuivõrd tema omand takistab kogu talupoja peret töötamast teistel aladel, kuigi see omand ei suuda peret ära elatada.

Niisiis selsamal määral, mil määral kasvab rahvastik ja koos sellega maa tükeldamine, selsamal määral kallineb tootmisriist, maa, ja kahaneb ta viljakus, selsamal määral laostub põllumajandus ja kasvavad talupoja võlad. Ja see, mis varem oli järeldus, saab omakorda põhjuseks. Iga põlv jätab järgnevale põlvele üha suuremad võlad, iga uus põlv alustab ebasoodsamais ja raskemais tingimustes, võlgnevus sünnitab võlgnevust, ja kui talupojal pole enam võimalik pantida oma partselli uuteks võlgadeks, s.o. koormata seda uute hüpoteekidega, siis satub ta otse liigkasuvõtja küüsi ning seda tohutumaks kasvavad liigkasuprotsendid. lk. 112

• Konstitutsiooniline vabariik on ta ühendatud ekspluateerijate diktatuur; sotsiaalne-demokraatlik, punane vabariik on ta liitlaste diktatuur. lk. 114
• Teiselt poolt, kas need Bonaparte'i ettepanekud ja nende vastuvõtmine Rahvuskogu poolt ei tõesta konstitutsioonilise vabariigi mõlema võimu üksmeelt seal, kus on tegemist anarhia mahasurumisega, s.o. kõikide kodanluse diktatuurile vastuhakkavate klasside mahasurumisega? lk. 115-116
• Vastuhakkamine kodanluse diktatuurile, ühiskonna muutmise vajadus, demokraatlik-vabariiklike asutuste kui selle muutmise vahendite säilitamine, koondumine proletariaadi kui otsustava revolutsioonilise jõu ümber – need on üldised jooned, mis iseloomustavad niinimetatud sotsiaalse demokraatia parteid, punase vabariigi parteid. lk. 117-118
• Kuna utoopia, doktrinaarne sotsialism, mis allutab kogu liikumise ühele tema momendile, asendab kollektiivse, ühiskondliku tootmise üksiku pedandi ajutegevusega ja, mis on peaasi, fantaseerib väikeste trikkide ja suurte sentimentaalsuste abil olematuks klasside revolutsioonilise võitluse ja selle paratamatud kaasnähtused, kuna see doktrinaarne sotsialism tegelikult ainult idealiseerib kaasaegset ühiskonda, maalib sellest varjudeta pildi ja püüab teostada oma ideaali sellesama ühiskonna tõsielust hoolimata, kuna proletariaat loovutab selle sotsialismi väikekodanlusele, kuna võitlus mitmesuguste sotsialistlike juhtide vahel näitab, et igaüks neist niinimetatud süsteemidest on sotsiaalse pöörde mõne üksiku üleminekumomendi pretensioonikas rõhutamine teiste momentide suhtes, - koondub proletariaat üha enam revolutsioonilise sotsialismi, kommunismi ümber, millele kodanlus ise on andnud Blanqui nime. See sotsialism on permanentse revolutsiooni kuulutamine, proletariaadi klassidiktatuur paratamatu üleminekuastmena klassidevahede kaotamisele üldse, kõikide tootmissuhete kaotamisele, milledele rajanevad need klassivahed, kõikide ühiskondlike suhete kaotamisele, mis vastavad neile tootmissuhetele, kõikide ideede ümbermuutmisele, mis tulenevad neist ühiskondlikest suhetest. lk. 120
• See teine Koblenz, kes on võtnud endale asupaigaks Prantsusmaa enese, ässitab invasiooni-üleskutsetega enda vastu kõik rahvuslikud kired. Rünnakuga üldisele valimisõigusele annab ta uuele revolutsioonile üldise ettekäände, revolutsioon aga vajabki seesugust ettekäänet. Iga eri ettekääne eraldaks revolutsioonilise liiga fraktsioone ja tõstaks esile nende erinevusi. Üldine ettekääne aga uimastab poolrevolutsioonilisi klasse, võimaldab nende enesepetet saabuva revolutsiooni kindlakujulise iseloomu suhtes, nende oma tegude tagajärgede suhtes. Iga revolutsioon vajab banketiküsimust. Üldine valimisõigus ongi uue revolutsiooni banketiküsimuseks. lk. 125

Üldise valimisõiguse kaotamine 1850. a.

• Selles üldises õitsengus, kus kodanliku ühiskonna tootlikud jõud arenevad nii lopsakalt kui see kodanlike suhete piires üldse võimalik on, ei või tõelisest revolutsioonist juttugi olla. Niisugune revolutsioon on võimalik ainult neil ajajärkudel, kus need mõlemad tegurid, kaasaegsed tootlikud jõud ja kodanlikud tootmisvormid, satuvad omahvahel vastuollu. lk. 129
• Ajakirjandusseaduse arutamisel oli Mägi juba jõudnud niisuguse moraalse languse astmeni, et ta pidi piirduma plaksutamisega härra Victor Hugo, vana Louis Philippe'i aegse kuulsuse hiilgavaile tiraadidele. lk. 134

Teose kohta

Friedrich Engelsi sissejuhatus 1895. aastal. Karl Marx, "Klassivõitlus Prantsusmaal aastail 1848–1850". EK(b)P Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, ÜK(b)P Keskkomitee Marxi-Engelsi-Lenini Instituudi filiaal. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1951 lk. 3-25

• Käesolev uuesti väljaantav töö oli Marxi esimene katse selgitada üht teatud ajaloojärku oma materialistliku käsitusviisi alusel, lähtudes antud majanduslikust olukorrast. "Kommunistlikus Manifestis" rakendati seda teooriat üldjoontes kogu uue ajaloo suhtes; Marxi ja minu artikleis „Neue Rheinische Zeitung'is“ kasutati seda pidevalt jooksvate poliitiliste sündmuste selgitamiseks. Siin aga seisis asi selles, et näidata seesmist põhjuslikku seost aastatepikkusel, kogu Euroopale kriitilisel ja ühtlasi tüübilisel arenemisperioodil, niisiis autori mõtte kohaselt, seletada poliitilisi sündmusi lõppkokkuvõttes majanduslike põhjuste mõjuga.

Kaasaja ajaloo sündmuste ja sündmusteridade üle otsustamisel ei suudeta kunagi tungida majanduslike algpõhjusteni. lk. 3

• Kõigi seniste revolutsioonide tulemuseks oli ühe teatava klassi ülevõimu asendamine teise klassi ülevõimuga; ent kõik senised valitsevad klassid kujutasid enesest, võrreldes valitsevate rahvahulkadega, ainult tähtsusetut vähemust. Niisiis üks valitsev vähemus kukutati, teine vähemus võttis tema asemel riigitüüri enda kätte ja kujundas riigikorra oma huvide kohaselt ümber. See oli igakord see vähemusrühm, kes antud majanduslikul arenemisastmel oli võimeline ja kutsutud valitsema, ja just sellest – ja ainult sellest – tuligi, et valitsetav enamus kas võttis pöördest osa selle rühma kasuks või vähemalt pöördega rahulikult leppis. Aga kui me ei võta arvesse iga üksikjuhtumi konkreetset sisu, seisis kõikide nende revolutsioonide ühine vorm selles, et nad olid vähemuse revolutsioonid. Kui enamus võttiski neist osa, tegi ta seda – teadlikult või ebateadlikult – ainult vähemuse kasuks; aga see asjaolu või ka ainult enamuse passiivne hoiak, vastupanu puudumine enamuse poolt sünnitaski illusiooni, nagu oleks vähemus kogu rahva esindaja. lk. 8
• 1848. a. revolutsiooni hauakaevajaist olid saanud tema testamenditäitjad. Ja nende kõrval tõusis juba ähvardavalt 1848. a. pärija, proletariaat Internatsionaali näol. lk. 12
• Sest siingi olid võitlustingimused oluliselt muutunud. Vana tüüpi ülestõus, barrikaadidega tänavvõitlus, millel 1848. aastani oli igal pool otsustav tähtsus, oli nüüd tunduvalt vananenud. lk. 16
• Seevastu insurgentide poolel on kõik tingimused halvemaks muutunud. Ülestõus, millel oleks kõikide rahvakihtide poolehoid, kordub vaevalt veel; klassivõitluses ei koondu kõik keskkihid vist kunagi nii täielikult proletariaadi ümber, et kodanlust toetav reaktsioonipartei peaaegu täielikult kaoks. „Rahvas“ esineb sellepärast alati lõhestatult ja, järelikult, puudub see võimas hoob, mille mõju oli 1848. a. nii suur. Kui ülestõusnute poolele tuleb suuremal hulgal sõjaväes teeninud isikuid, siis on seda raskem neid relvastada. Relvaäride jahi- ja luksuspüssid – isegi siis, kui neid ei tehta politsei korraldusel aegsasti kõlbmatuks, kõrvaldades neist mõne lukuosa – ei ole isegi lähivõitluses kaugeltki võrdsed sõduri vintpüssiga. 1848. aastani võis igaüks ise valmistada püssirohust ja tinast vajalikku laskemoona, nüüd aga on igal püssitüübil erinevad padrunid, mis sarnanevad üksteisega ainult selle poolest, et nad on suurtööstuse keerukas saadus, et neid ei saa järelikult korrapealt valmistama hakata, nii et suurem osa püsse on kasutud, kui pole spetsiaalselt neile sobivat laskemoona. Ja, lõpuks, pikad, sirged, laiad tänavad suurlinnade uutes kvartaalides, mis on ehitatud pärast 1848. aastat, on justkui loodud uute suurtükkide ja vintpüsside mõju jaoks. Revolutsionäär, kes ise valiks barrikaadivõitluse jaoks uued tööliskvartaalid Berliini põhja- ja idaosas, peaks olema hullumeelne. lk. 18-19
• On endastmõistetav, et meie seltsimehed välismaal ei loobu sellepärast veel milgi juhul oma õigusest revolutsioonile. Õigus revolutsioonile on ju üldse ainus tõeline „ajalooline õigus“, - ainus, millel rajanevad eranditult kõik kaasaegsed riigid, sealhulgas ka Mecklenburg, kus aadlirevolutsioon lõppes 1755. a. „pärimislepinguga („Erbvergleich“), selle tänapäevalgi veel kehtiva kuulsa feodalismidokumendiga. lk. 21
• Maailma ajaloo iroonia pöörab kõik pea peale. Meie. „revolutsionäärid“, „riigikukutajad“, saavutame seaduslike abinõudega palju suuremat edu kui ebaseaduslikega või riigipöördega. lk. 22