Atentaat

ProosaRedigeeri

  • "Sofia Dmitrijevna," pöördus Nikolai Mihhailovitš minu poole.
Ta sõi aeglaselt ja jõi rohkesti veini. Ka nüüd tõstis ta klaasi. "Te olete harukordne naine. Teile sai osaks pommiatentaat, kuid te olete sellest kenasti üle saanud — ka psüühiliselt. Paljud ei saa."
"Kuu aega olin ma endast täiesti väljas," ütlesin ma. "Minu njanja jäi ühest silmast pimedaks."
Julia saatus meenus mulle tihti ja tegi mind alati ühtviisi kurvaks. Mu meeleolu paistis vist näost välja, sest härrad läksid tõsiseks. (lk 41)
  • Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996