Vikitsitaadid

Mari Uusküla

Eesti keeleteadlane

Mari Uusküla (kuni 1. juuli 2005 Mari Bogatkin; sündinud 23. jaanuaril 1980) on eesti keeleteadlane.

Mari Uusküla, 2014.


  • Tõlkimise kohta levib ühiskonnas mitmeid müüte ning üks levinumaid on tõlkija kuvand. Tõlkijat kujutatakse kui masinat, kes mõnda võõrkeelt ladusalt osates kerge vaeva ja erilise pingutuseta ühe võõrkeelse teksti teise keelde ümber paneb. Siinkohal kasutaksin just väljendit "ümber panema", mis seda tegevust kõige paremini piltlikult kujutab.
  • Potentsiaalsed üliõpilased õpivad hoolikalt selgeks laused, nagu "Ma tahan saada tõlkijaks, sest võõrkeeled on mind alati huvitanud," või "Ma oskan väga hästi inglise keelt ja tahan nüüd tõlkida". Neist mind-on-võõrkeeled-alati-huvitanud-tüüpidest ei saa alati aga head tõlkijad.
  • [---] lisaks väga heale võõrkeeleoskusele peab tõlkija suurepäraselt valdama ka oma emakeelt. Rikastamaks oma emakeelt, tuleb kasuks suur lugemus ja oma mõtete selge väljendamine.
  • Tänapäeva tõlketeaduses ollakse arvamusel, ja seda tõestavad arvukad uuringud, et sellist mõistet nagu "otsetõlge" pole olemas. Võõrkeelest ei saa teksti emakeelde tõlkida n-ö otse, sest rääkimata sõnavarast, kus sageli puuduvad üks ühele vasted võõr- ja emakeeles, on igal keelel omanäoline grammatika ning see teeb otsetõlke sisuliselt võimatuks.
  • Tegelikkuses on nii, et tõlkija pole mitte ise masin, vaid tal on abiks juba masintõlkest läbi lastud tekst, mida tõlkija siis suupärasemaks muudab. Viimane kehtib siiski vaid tarbeteksti tõlkimisel, ilukirjandusega tuleb tõlkijal senini endal hakkama saada, sest nii võimsaid süsteeme veel välja arendatud pole, mis ilukirjandust teise keelde oleksid võimelised tõlkima. Lõpuks peab ju lugejal olema teksti hea lugeda ning nagu halva, tunneb ka hea teksti emakeelne lugeja alati ära. Enamasti ei soovi me ju lugeda teksti, mis ei kõla emakeelsena, paljastades meile teksti tõlkelise iseloomu.
  • Kipub levima arvamus, et tõlkija teeb oma tööd masinlikult ja et see on kerge. Seetõttu ei ole tõlketöö võrreldes teiste spetsialistidega nii kõrgelt tasustatud. On kurb tõsiasi, et tõlkijal on ennast tänapäeval suhteliselt raske tõlkimisega ära elatada, eriti käib see ilukirjanduse tõlkijate kohta, kui mõned tunnustatud tõlkijad välja arvata.
  • Kõiki tänapäeva tõlkijale vajalikke pädevusi kirjeldades saab ühtlasi selgeks, et tõlkija peab olema omajagu üliinimene, kes on hea keelevaistuga, oskab kasutada tehnoloogilisi abivahendeid, tunneb kultuure ning on suurepärane suhtleja. Heaks tõlkijaks saavad need, kes oskavad alati kõiges kahelda, on uudishimulikud, arendavad ja täiustavad end pidevalt ning hoiavad silmad ja kõrvad nii enese kui teiste keelte suhtes lahti. Inglise keeles võiks tõlkija pädevust kirjeldada nii: "I'm a translator – what's your superpower?"
  • See, mis naiste jaoks võib olla titeroosa, nätsuroosa või pojengiroosa, võib mehe jaoks olla lihtsalt "inetu roosa". Tegelikult aga ei ole naised meestest värvitundlikumad [---].
  • Kunstnikud räägivad põhivärvidest, psühholoogid ja keeleinimesed aga värvinimedest. Värvinimi polegi muud kui see, kuidas ühte värvi kutsutakse. Nagu igal inimesel on oma nimi, on ka igal värvil oma nimi.
  • Nagu ka mõned varasemad uurimused teiste keelte kohta, näitas praegunegi projekt, et naiste värvisõnavara ei ole oluliselt suurem kui meeste oma. Erinevused on pigem väikesed. Mehi on esiteks üsna raske katsetes osalema paluda. Nad võivad öelda mingi värvi kohta "mõttetu värv" või "inetu roosa", naised aga nimetavad rohkem varjundeid ja seoseid.
  • Oma keelest on ikka armas mõelda kui erilisest. Eesti keel on haruldaselt rikas just sõnamoodustuse poolest, mis võimaldab kirjeldada ka hulgaliselt erineva varjundiga värvitoone ja nüansse. Nii võime rääkida helekollasest ja tumekollasest, ererohelisest ja erkrohelisest, tuhmsinisest ja matist mustast, rääkimata liitsõnadest nagu kollakasroheline või sinakaslilla. Võime ka teha selliseid pikki sõnakooslusi nagu helekollakasoranžikasroosa, kui tahame just sellist värvi edasi anda.
  • Selgus, et värvide loetlemisel suutis 5–6-aastane laps meelde tuletada keskmiselt 10 värvinime, mis on rohkem kui riiklikes õppekavades nõutud. Ilmselt ümbritsevad tänapäeva lapsi nii paljud värvilised objektid, et ilma värve tundmata enam ei saagi.
  • Maitse tajumine on sügavalt kogemuslik, seda jagatakse ainult keele kaudu, sest ükski inimene ei saa teada, mis maitset teine sama asja maitstes tunneb. Küll aga on maitsete tajumisel meile abiks keel. Ja just seetõttu on maitsenimetuste uurimine vajalik, et me teaksime, kuidas maitset üksteisega jagatakse.
  • Tulemused näitavad, et maitset tajutakse kõikide meeltega, sest kogutud keelendite hulgas oli peale maitsesõnade tekstuurisõnu (vesine, õhuline), temperatuurisõnu (soe, jahe), erinevaid hinnanguid (meeldiv, rõve), auditiivseid omadussõnu (krõmpsuv, plaksuv), lõhnasõnu (lõhnatu, aromaatne), teatud objektiga seotud sõnu (maapähklimaitse, mesimagus), metafoorseid väljendeid (viib keele alla) ja emotsioonisõnu (meeliülendav).
  • Kuidas me siis ikkagi lõhnadest räägime? Kasutame selleks põhiliselt oma head nina, andes lõhnadele hinnanguid. Räägime heast ja halvast, meeldivast ja ebameeldivast, magusast, värskest ja lillelisest, aga ka hapust, vastikust, kibedast ja rõvedast lõhnast. Kirjeldustest tuleb välja, et lõhn ja maitse käivad käsikäes.
  • Eesti keel kuulub nende keelte hulka, milles lõhnadest ei räägita. Küll aga on eestlased suurepärased lõhnatundjad.
  • Sellest, mida me näeme, räägime me palju, kuna visuaalsel infol on Euroopa keeltes oluline koht. Oluliselt vähem räägitakse maitsetest ja lõhnadest. Seetõttu on keeles ka vähem maitse- ja lõhnasõnu.
  • Keeled jagavad värvispektrit erinevalt. Igas keeles on vähemalt kaks abstraktset värvinime.
  • Mõnes keeles on ainult üks nimetus, mis hõlmab nii punase, oranži kui ka kollase. Samas on keeli, mis poolitavad selliseid meie jaoks terviklikke mõisteid nagu sinine. Vene ja türgi keeles on näiteks eraldi sõnad, vastavalt sinij ja goluboj ning lacivert ja mavi tumesinise ja helesinise jaoks. Itaalia keeles on lausa kolm eraldi sinist – celeste, azzurro ja blu. Itaalia keeles on see fenomen kindlasti seotud ümbritseva looduskeskkonna ehk Vahemere värvidega.
  • Mis on kõigis keeltes ühist? Ühine on see, et kui paluda inimesel tänavalt loetleda värve, meenub peaaegu kõigile esimesena punane, olenemata keelest ja kultuurist. Punane on värvide värv. Punane on ka esimene värviline värv, mida keeleliselt väljendama hakatakse, kui sõnad musta ja valge jaoks on juba välja kujunenud.
  • Värvid on seotud ka emotsioonidega: eestlastele on rõõm kollane, armastus punane ja kurbus must. Mõnes teises kultuuris on kurbus hoopis sinine või valge. Inglise keeles on väljend feeling blue ja muusikastiil blues – mõlemad on seotud kurbuse või kurvameelsusega.
  • Värvid on kultuuriliselt tingitud mõisted ja keel on abiks nende väljendamisel.
  • Meie jaoks on punane täpselt samamoodi esmalt armastuse ja siis viha värv.
  • Eestlased või üldse ekvaatorist kõrgemal elavad põhjamaa rahvad on erinevad selle poolest, et kollane on meie jaoks rõõmu värv. Soomlastel on see seos veel tugevam kui meil, aga meil on see ka väga tugev.
  • Nagu ütles Jüri Allik Urmas Sutropi 60 aasta juubelile pühendatud konverentsi "Suur maalritöö: Keelest ja meelest" ettekandes 7. juunil 2016, on värvid oma olemuselt lihtsad. Seda just selles mõttes, et värvinägemise füsioloogilised aspektid sõltuvad vaid kepikeste ja kolvikeste olemasolust silmas ja meie ajust, mis meile värvi kohta õigeid impulsse annab. Ning aastatuhandete jooksul on värvide nägemise seisukohalt ilmselt üsna vähe muutunud.
  • Värvide objektist lahutamatus on just see aspekt, mis teeb värvinimede omandamise lastele raskeks. Võrreldes muu sõnavaraga kipub laste värvisõnavara kinnistuma veidi hilisemas eas. Pole võimatu, et veel nelja-aastaselt ajavad lapsed segi roosa ja oranži või ei tunne selliseid värvinimesid hoopiski.
  • Eesti keeles eristatakse sinist ja rohelist, aga mitte niivõrd helesinist ja tumesinist. Meie silm küll eristab helesinist tumesinisest, aga meie ajus liidetakse need kaks esmapilgul erinevat värvust ikka üheks siniseks, samal ajal kui mõne teise keele kõnelejad, sh vene, leedu või itaalia, teevad hele- ja tumesinisel värvusel samamoodi vahet nagu meie punasel ja kollasel või sinisel ja rohelisel. Sellisel juhul öeldakse, et keeles on kaks eri värvikategooriat – üks helesinise ja teine tumesinise jaoks.
  • Euroopas kõneldavates keeltes on enamasti niisama palju värvikategooriaid kui eesti keeleski. Neid kategooriaid tähistatakse 11 põhivärvinimega. Urmas Sutropi järgi (1995, 2002) on eesti keeles 11 põhivärvinime – must, valge, punane, kollane, sinine, roheline, pruun, hall, lilla, roosa ja oranž. Viimasel ajal on ilmunud uurimusi, mille järgi on inglise keeles põhivärvinimede hulk suurenema hakanud, nt kasutatakse värvinime teal sinakasrohelise jaoks.
  • [---] inimmeeles kokku kuuluvad värvid ei ole ilmtingimata sarnased värviruumis. Näiteks kuulub inimeste meeles valge kokku mustaga, mitte halliga, ja punane kollasega, mitte lillaga, nagu oleks tulemuseks siis, kui me lähtuksime värviruumis värvide lähedusest.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Mari_Uusküla&oldid=50553"