Keel ja kiri on kaks erinevat märgisüsteemi; kirja olemasolu ainsaks põhjuseks on keele representeerimine; keeleteaduse objekt ei ole määratletud kui kirjutatud sõna ja kõneldud sõna kombinatsioon; vaid sõna moodustab keeleteaduse objekti. Kirjutatud sõna kujutab kõneldud sõna, kuid seguneb tollega nii lähedalt, et haarab endale lõpuks põhirolli; häälelise märgi representatsioonile antakse sama tähtis või veelgi tähtsam roll kui sellele häälelisele märgile enesele. See oleks sama hea kui arvata, et kellegi [välimuse] tundmaõppimiseks on parem vaadata tema fotot kui nägu.
Ferdinand de Saussure, "Üldkeeleteaduse kursus", § 2. Tõlkinud Tiit Kuuskmäe. Varrak, 2017, lk 60
Samaväärsus erinevuses on keele sõlmküsimus ja lingvistika keskne huviobjekt. Nii nagu iga keeleliste sõnumite vastuvõtja, tegutseb ka keeleteadlane nende tõlgendajana. Keeleteadus ei saa tõlgendada ühtegi keelenähtust ilma tõlkimata selle märke kas sellesama süsteemi teisteks märkideks või märkideks mõnes teises süsteemis.
Roman Jakobson, "Tõlkimise keelelistest aspektidest" (1959; eesti keeles 2010, Acta Semiotica Estica 7, lk 299–306, tõlkinud Elin Sütiste)
Keeleteaduse ja neuroloogia lähenemine on tendents, millesse tuleb suurest sissekukkumisohust hoolimata uskuda.
Henno Rajandi, "Keel: protsess ja süsteem". Keel ja Kirjandus 2/1977
[Daniel:] ... minu koguduse liikmete ainuke ühine keel on ivriit. Paradoks seisab selles, et Kirik, kes räägib Päästjaga ühte keelt, pole juutide Kirik, vaid ümberasujate Kirik. Riigi jaoks eemaletõugatute, väheväärtuslike, mittevajalike inimeste Kirik... Säh sulle kristlikku lingvistikat: algusaegadel läks jumalateenistus, mis kopeeriti täielikult judaismi pealt maha, heebrea keelelt üle kreeka keelele, kopti keelele, hiljem ladina ja slaavi keeltele, nüüd aga tulevad minu juurde poolakad, tšehhid ja prantslased, et pidada ivriidikeelseid palvusi.
