Lõpmatus

Lõpmatus (sümbol ∞) on omadus, mis seisneb piiramatuses. Lõpmatuks nimetatakse tavaliselt seda, millel pole ruumilist ega ajalist piiri.

Émile Friant, "Teekond lõpmatusse" (1899)

Borbála Györgyi Bors, "Ad infinitum" (2022)

Proosa

• XIII. Ei ole kasu sellest, kui luua turvalisus inimeste juures, samas muretsedes endiselt taevaste ja maa-aluste asjade ning üldse nende pärast, mis on lõpmatuses.
  • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)

• 206/201 Nende lõputute ruumide igavene vaikus kohutab mind. (lk 123)
• 232/682 Lõpmatu liikumine, kõike täitev punkt, puhkehetk: lõpmatu ilma kvantiteedita, jagamatu ja lõpmatu. (lk 130)
  • Blaise Pascal, "Mõtted", osa "Kihlveo paratamatusest", tlk Kristiina Ross, Logos & Hortus Litterarum 1998, Avatud Eesti raamatusari

• Miski ei ole vaimule kättesaadavam kui lõpmatus.
  • Novalis, "Aforisme ja fragmente", tlk Krista Räni, LR 19/2006

• See raamat on draama, milles peategelaseks on lõpmatus. Inimene esineb ainult kõrvaltegelasena.
  • Victor Hugo, "Hüljatud", II osa "Cosette"

• [Molotov:] Aga ühte ütlen teile: hoiduge lõpmatuse eest, teate number kaheksa küljeli; lõpmatus lõpeb armastusega, sest see on niisuke siga. Tema on otse armastuse isa ja ema kokku, sest armastuses on ikka kas null või lõpmatus. Niisugune on armastus. Nii et seda pidage meeles, seda kaheksat, mis küljeli. Kõik muu, mida raskem ja keerulisem, seda parem. Lõpmatus ei ole nimelt sugugi raske ja sellepärast lõpebki ta armastusega. Kõik muu on raskem. Pidage meeles: meie mõtleme spermaga, mõistate, armuvõimega, mitte peaajuga, peaaju on sperma kõrval rämps, ja kui me selle võime rakendame matemaatikasse, kas või Newtoni binoomi, siis ei jätku temast enam armastamiseks ja meie olemegi naise lassost vabad. Saate aru? Nõnda on lugu armastuse ja matemaatikaga. Ainult ärge unustage lõpmatust, sest see polegi enam matemaatika, vaid seisab sealpool matemaatikat, sellepärast hoiduge tema eest.
  • A. H. Tammsaare, " "Tõde ja õigus" II, XXXVI ptk

• Kui keegi oleks tahtnud temale varemalt seletada, et inimese elus on silmapilke, kus seistakse nagu mingisuguse põhjatu sügavuse ees, millesse vahtides silm ei seleta mitte midagi — absoluutselt mitte midagi, siis Karin oleks naernud ja öelnud, et niisukest asja ei ole. Sest midagi peab ikka veel olema. Aga nüüd ta äkki taipas, et tema ise seisab selle tühja sügavuse serval, mida ta tänini poleks uskunud ega oletanudki. /---/ Sest ainult mõelda, et sinu ees on põhjatu kuristik ja sinu ümber tühjus — Karin tundis, nagu oleks see mõni kivikõva aine, mille peale ei hakka miski, sest ta on tulekindel ja purunematu — sinu ümber on tühjus, nagu elevandiluust müür, sile, läikiv ja libe, võid liuelda seda mööda niipalju kui süda kutsub, aga lõppu ei tule, lõpp läheks nagu aina kaugemale. Inimene oleks nagu äkki muutunud helendavaks ilmakehaks, mis tormab hirmsa kiirusega millegi päratult suure ja süsimusta poole, et kustuda selles, aga see süsimust peletis põgeneb tema eest veel suurema kiirusega ja nõnda nad lendavad kahekesi lõpmatuses, ilma et kaoksid kunagi teineteise silmast.
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" IV, XVI peatükk

• Lind jäi vait. Õhtu oli käes. Talutüdrukud tulid lauldes üle väljade. Pisiasjad! On see tühisus, kui niisugused pisiasjad inimesele külge jäävad? Nagu takjad!? Tonka pärast. Lõpmatus voolab vahel tilkhaaval.
  • Robert Musil, "Tonka", tlk Peeter Tulviste, rmt: "Kolm naist", LR 12-13/1972, lk 53

• Ei, need kes kord on saanud lõpmatuse teenijaiks, ei saa enam kunagi oma teadliku elu kestel laskuda momendi orjadeks või ehk siis, kui terve nende jõud langeb kokku ja nad näivad ekslevad varjusurnud.
  • Aleksander Aspel, päevikusissekanne 28. detsember 1928. Akadeemia 1992, nr 10-11

• Miks te ometi nii kaugel edelas olete? On seal edelas midagi, mis vanu inimesi paelub? Kas nad näevad kõrbes mingeid varjukujusid, viirastusi? Kas see kätkeb nende jaoks mingit pühadust? Miks pole te mulle lähemal või veelgi kaugemal? Kui midagi juhtub, läheb teil tunde või isegi päevi, et minuni jõuda. Mõtlen teist kahest seal edelas, näen maanteid lõpmatusse kadumas ja imestan, et julgete nii vanas eas seda lõpmatust enda kanda võtta. (lk 27)
  • Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tlk Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 27-49

• Seda ääretut musta laama, mis näib igavesti tähtede vahel püsivat ja ulatuvat ajas tagasi koguni Suure Pauguni, nimetame me lõpmatuseks, prantsuse keeles infini, mis tähendab lõpetamatut või poolikut.
  • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 280

• Hea raamat on nagu lõpmatusse avanev kuur, mille tagasein on ära kukkunud.
  • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", Välgi metsad, 2013, lk 7

• Kahte lõpmatust avastada pole võimalik, see oleks loogiline viga. Ja sel loogikal on absoluutne kehtivus. On kaks selgelt eristuvat konkreetset lõpmatust, näiteks mina ja sina, lugeja, ehkki tundub, et lõpmatusi saab olemas olla ainult üks. Aga näe, on juba kaks - ja siit hakkabki peale humanitaarne mõtlemine: kahe lõpmatuse mõistest.
  • Jaan Undusk, "Asju, mida ma arvan", rmt: "Eesti kirjanike ilmavaatest", (Eesti mõttelugu 118), Tartu: Ilmamaa, 2016, lk 11

Luule

   Nii tühine, nii nõrk
on usundite lunastusejaht
   kui närtsind maltsavõrk
või ääretut merd laisalt kirjav vaht,

   et läita kahtlust neis,
kes lõpmatusega on ühendet,
   kel kindlais sidemeis
on surematusega ankrukett.

• Emily Brontë, "Arg pole hing mu sees", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 182-183

Mind hurmab priiskajate tore amet
kui aurab küpsis, joojaid ootab aam,
ning akna taga nagu lehviv samet
lööb lahti lõpmatuse panoraam!

• Betti Alver, "Priiskaja" kogus "Tolm ja tuli", lk 32

Tule ja tantsi, põrand on kuum,
aeg on lühike, lõpmatu ruum.

• Karl Ristikivi, "Mängivad pillid, kuu on vees" luulekogust "Inimese teekond", lk 12

Vaene väike Lõpmatus
nukker Kõikmahutaja
tean millest sa unistad
külmetades seal
taga-taga-taga

Suhkrukringliks
sasipäise poisi pihku
ihkad sa kahaneda...

• Enn Vetemaa, "∞" (1965). Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, lk 933

nyyd on päevad pikemad ja ööd
pisut hubasemad yhesõnaga - aega on
rohkem et saada aru et mõista pahupidi
astutud samme ja näha et lõpmatusest
olematusesse on kiviga visata

• Jim Ollinovski, "KYMME", lk 29, rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009