Aulikki Oksanen

Vuokko Aulikki Oksanen-Halonen (sündinud 19. juulil 1944) on soome kirjanik ja luuletaja. Eesti keelde on tema loomingust tõlgitud novell "Kirsikkavarkaat" (1976).

Aulikki Oksanen 2018. aastal

"Kirsivargad"

Aulikki Oksanen, "Kirsivargad". Tõlkinud Ants Paikre. LR 6/1978.

• "Puha sinine," imestas Helena. "Sa ainult vaata! Kõik ühtviisi sinine, ei saa sotti, kus taevas, kus vesi."

Tüdrukud kõõlusid aknal, pead lähestikku. Otsekui elu ise oleks avanud neile oma olemuse, nii imes neid endasse too ahvatlev, ergav sina. Too ääretu sina, mille servad voogasid, mõõtmatu sina, mille taga ootasid rannad, lage sina, milles armastus otsekui habras veealune niidistik ulpis irdunult siia-sinna. (lk 5)

• Kaks vekrit kukkusid teineteise järel plärisema ja siis tuli ennast üles ajada. Aila katsus tõusta, aga ei suutnud. Voodi imes teda tagasi ja uputas endasse nagu laukasilm , pidi haarama millestki, häältest, mõttekatketest, et pinnale jääda. Ent uuesti kiskus mingi kohutav, tundmatu, tuhandekäeline jõud ta peaaegu meelemärkuseta tagasi neelukohtadesse, sügavale, sügavale, ligipääsmatusse... (lk 14)
• Fräulein Heissenbüttel hiilis mööda koridore, oli samaaegselt üheteistkümnes kohas ja ta valvsad, vilavad silmad jõudsid kõikjale. Ta põsed punetasid, küüsi kattis jõhvikpunane lakk ja heleda käisteta suvekleidi kaenlaaukudest turritasid mustad karvatutid, millest ta miskipärast loobuda ei raatsinud; need tolknesid kaenalde all nagu kaks märga pintslit ja jätsid endast maha kirbe higihaisu otsekui lehakaare, mis truult ta käsivarte liigutusi järgis. (lk 15)
• Kuhu küll avaneb sinine aken, ulguvete ääretu sinendus? Kus küll kulgeb vee ja taeva nähtamatu piir, kus inimene adub maailma kõiki imesid ja mühisev kõiksus embab merd, meri kõiksuse lage, nii et ühinevad rõõm ja kurbus, tusk ja mõõtmatu õnn, elu ja surm, hetk ja igavik, rajuhoog ja tuulevaikus? (lk 18)
• Ning siis hommikul jälle tehasesse, ei eales muud kui tehasesse ja koju, ikka ühtede ja samade seinte ahtusse, ühte ja samasse kirbusuurusse külapunktikesse maamunal. Kuidas see küll ei tülgastanud, suretanud, ei teinud inimest lausa haigeks igavusest ja tülpimusest? (lk 20)
• Ja Aila nägi vaimus Helenat ja Gerti teineteise vastu liibunuina sõnatult istumas kuskil metsatukas, puudealuses hämaruses; kas siis koos armastusega sai tõesti kõik, ka hingerahu ja selge, vesipuhta rõõmu? Rõõmu, mis kätkes kurbuse sügavust, kurbust otsekui rõõmu peegeldust vees, kummuli okaspuumetsa, mustamas järvepõhja taustal? Rõõmu otsekui valevad kasetüved, mis ühes kohas sirutusid kõrgusse ja teisal nagu elust eemaldudes hajusid külmalt vette? Mis oli armastus, rõõmu ja kurbuse neem ja saarte peegelpilt ulguvee sinas, sellessamas, mis oli avanenud kajutiaknast nagu värav mühavasse õhtusse, tulvil homse endeid? (lk 26)