Vikitsitaadid

Kuulsus

(Ümber suunatud leheküljelt Kuulus)

Kuulsus on inimese laialdane ja püsiv tuntus ning tunnustatus.

Üks väga kuulus mees.

Luule

muuda

[Roland Olivier'le:]
"Meil seisab ees nüüd karm ja äge lahing,
missugust maailm pole näinud veel.
Sa võta oma mõõk ja raiu vapralt,
ja mina panen tööle Durendali!
Ei ole vähe meie mõõku kandnud,
ei ole vähe võitnud lahinguid!
Ei tohi halba laulu luua meist!"


3 korda elagu Karu!
(Kes? Ei saa aru!)
Elagu Karu!
3 hurraad Winnie Puhhile hüüamegi!
(No öelge siis ometi - MIS TA TEGI?)


Kuulsust ma ei taha, iseendaks jään.
Kuulsus läheb ära, Kuldne Trio jääb!

Proosa

muuda
  • VII. Mõned soovivad saada kuulsaks ja lugupeetuks, arvates, et sel moel saavutavad nad inimeste ees turvalisuse; seega, kui selliste inimeste elu tõesti on turvaline, on nad omandanud loomupärase hüve; kui see aga ei ole turvaline, siis ei ole neil seda, mille poole nad algusest peale oma loomu iseärasuse tõttu on püüelnud.
    • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)


  • "Kas aadlikud siis luuletavad?" küsis Raoul lihtsameelselt. "Arvasin, et see pole neile seisusekohane."
"Jah, armas vikont, kui luuletad viletsasti, siis pole see seisusekohane, aga kui värsid on head, toob see suurt kuulsust. Võtame näiteks härra de Rotrou. Kõigest hoolimata usun ma," jätkas Athos toonil, millega antakse kasulikke õpetusi, "et parem on siiski mitte luuletada."


  • "Ma olen luuletaja, minu tööpõld ei ole siit maailmast," ütles Wesipruul sügawas liigutuses ning tõstis silmad ämbliku wõrkude poole, mis laest maha rippusiwad. "Ma wihkan masinaid, millede mürin jumalikku luult taewasse tagasi peletab. Ma olen wiimne neist ära walitsetud luulekunsti jüngritest, kes maailma müdinast hoolimata ühe tähe järele kõnniwad, mis taewast nende hingesid imelise läikega walgustab."
"Mis täht see on?"
"Suremata kuulsus."


  • Tulevikus saab igaüks olla 15 minutit maailmakuulus.
    • Andy Warhol oma Stockholmis 1968. aastal toimunud näituse kataloogis


  • Kuulsuseks ei piisa geniaalsete teoste loomisest, keegi peab need maailma ees ka geniaalseks rääkima.


  • Kavalehe sissejuhatus ajendab selliste kontsertide külastajaid teistele kaaskuulajatele selgitama, miks ja kuidas tema sisemus muusika valuga kaasa väriseb. Just nüüdsama on ta neid ja nendele sarnaseid ridu kuskil lugenud. Beethoveni valu, Mozarti valu, Schumanni ja Bruckneri valu, Wagneri valu. /---/ Ühele proua doktorile on sarnased muusikalised hirmud juba ammu tuttavad. Juba kümnendat aastat üritab ta Mozarti Reekviemi saladuse jälile jõuda. Senini pole tal õnnestunud oma uurimustes jalatäitki edasi astuda. Tegemist on põhjatu ja salapärase teosega. Meiesugune ei saagi seda teost mõista! /---/ Reekviemi sissemaksu tegi keegi mustas kutsarimantlis saladuslik tundmatu. Proua doktor ja teised, kes on kõik ühte ja sedasama Mozarti elust jutustavat filmi näinud, teavad - tegemist on surma endaga! Selline mõte aitab kuulsust kaitsvasse kesta auku närida ja läbi selle augu kuulsuste külje alla pugeda.


  • Oma lapselikus naiivsuses olin ikka kujutlenud, et kindlasti on tohutult tore olla autor. Mulle ei tulnud pähegi, et kui ma selleks kord saan, lakkan ma paljude silmis olemast inimolend. Keegi ei olnud mulle kunagi rääkinud kirjanduse kõige hullemast tööstuslikust ohust: tuntuse mürkgaasist, mida levib iga kirjaniku ümber võrdeliselt tema eduga.
Ma ei püüa väita, nagu ohustaks see gaas hingamist ja edevusest või eneseteadvusest mindaks paiste, mis varem või hiljem hävitab loomingu. Aga kui autor ise ongi immuunne, kannatavad tema teosed, sest on hävinud tema kui vaatleja anonüümsus. Ümbritsevad inimesed hingavad seda gaasi sisse ning nende käitumine tema juuresolekul moondub, nagu viibiksid nad kaamera ees. Tõeliselt kuulsal kirjanikul õnnestub haruharva kohata kedagi, kes ei oleks teadlikult kuulsa kirjanikuga kohtumise ebaloomulikus seisundis.
  • Alison Lurie, "Tõelised inimesed". Tõlkinud Meelike Palli. LR 14-16/1992, lk 29


  • "Ma mõtlesin ümber. Ma ei taha enam, et te minust raamatu kirjutaksite," ütlesin ma järsku. "Ma ei taha, et teised loeksid, mida ma teinud olen. Ma ei häbene ega midagi, aga ma lihtsalt ei taha kuulsaks saada. Mulle ei meeldiks autogramme jagada. Ma lausa vihkaksin seda. Ma pääsen ju siit kunagi välja ka, kas teate. Ja siis ei saaks ma enam iialgi rahu. Ma olen seda näinud. Filmides ja puha. Oleksin siis ju nagu mingi faking Tanel Padar või... eeee... mis ta nimi oligi... mingi... Dave Benton. Noh, teate küll, need, kes kunagi ammustel aegadel Eurovisioonil käisid. Nad olid nii faking kuulsad, et isegi Savisaarest ja Rüütlist kirjutati tol ajal lehtedes vähem kui neist. Mina ei tahaks midagi sellist. Ausõna. Ma vihkan autogrammide andmist ja muud säänest kuulsusega kaasas käivat jura. Võtame näiteks selle paganama Michael Jacksoni. No kammooon... hm... tegelikult ärme ikka teda võta... ta on suht mõttetu lontrus mu meelest... võtame hoopis Leonardo DiCaprio. Pool maailma armastab teda ja pool maailma vihkab. See on naljakas. Inimesed ei suuda ära otsustada, kas ta on siis lõppude lõpuks maailma parim näitleja ja tõeline geenius või lihtsalt üks õnnestunud näolapiga nolk, kes tahtis natuke eputada. Kurat, ega mina ka ei tea. Ja mul on täiesti pohhui kah. See ongi minu arust kõige hullem, kui inimestel on sinust täiesti pohhui. Kui nad sind ei tea ja neil on sust pohhui, siis polegi asi veel nii masendav, onju? Aga kui sa oled mingi faking kuulsus ja puha ja neil on sust ikka täiesti pohhui. Vot seda ma ei seedi. Ei. Ma ei taha ikka seda raamatut."

Allikata

muuda
  • Kuulsuse võlu on nii suur, et meile meeldib iga asi, mis on sellega seotud - isegi surm.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Kuulsus&oldid=104041"