Leetpõõsas

Leetpõõsas (Genista) on perekond liblikõielisi, enamasti heitlehised põõsad ja puukesed, sageli okkalised, üldiselt kollaste õitega, mis mitme liigi puhul on lõhnavad. Plantagenet' kuningasoo nimi tuleb selle taimeperekonna nimest (planta genista). Eestis leidub harva metsistunult värvi-leetpõõsas (Genista tinctoria).

Genista germanica

Draama

IRIS: Sa helde Ceres, sinu küllad maad,
kust nisu, rukist, kesva, kaera saad;
su nosilambalised murumäed,
su niidud-nõod, kus kõrgeid saade näed;
su kraaviperved, mida rõsk aprill
nii kaunistab, et lille kõrval lill
on haldjapärjaks maas, su leetpuupaod,
kus mahajäetud mees, näol valu vaod,
käib uitamas; su pöetud viinapuud
ja mererand, kus kaljud on, ei muud,
kus ise käid, — suur taevahaldjatar,
kel olen virgats ja ka vikerkaar,
sind palub tulla, jättes paigad need,
koos lustima siin, kuhu otseteed
ta oma vaudega võib astuda!

• William Shakespeare, "Torm", IV vaatus, 1. stseen. Tõlkinud Jaan Kross. W. Shakespeare, "Kogutud teosed" VII (1975), lk 366

Proosa

• Mu õpetatud sõber, kes kogu aja üle mu õla vaatab, mis ma kirjutan, ei suuda pilkavat naeratust tagasi hoida. Kas ma siis ei tunne niigi palju heraldikat, et ma ei oska eraldada lõvi leopardist? Siis on muidugi lootusetu mulle selle lisaks seletama hakata, et Plantageneti perekonna vapiks oli leetpõõsa õis, mida ka kuningas Richard kõige tõenäolisemal kombel oma pitserisõrmusel kandis.
  • Karl Ristikivi, "Põlev lipp". Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1961, lk 6

• Lamasin murul lohus leetpõõsaste all. Need olid täies õieehtes, üleni kevadpäikesest väljameelitatud kuldsetes lõh­navates leekides. Minu kõrval põlvitas nooruk. Ta oli ehk kaksteist aastat vana, räpane ja pulstunud juustega; kehakatteks mingist karedast pruunist riidest ürp; tema nahkadest jämedate pistetega kokkuõmmeldud mantel oli mitmest kohast katki rebitud. Ühes käes oli tal kaigas. Ma võinuks ilma lõhnatagi arvata, millega ta tegeleb, sest meie ümber krõmpsutas tema kitsekari leetpõõsaste värskeid rohelisi okkaid.
• Mary Stewart, "Koobasmäed", tlk Aino Jõgi, 1999, lk 7