Mary Stewart

briti kirjanik

Mary Stewart (sünninimi Mary Florence Elinor Rainbow; 17. september 1916, Sunderland, Durhami krahvkond, Inglismaa – 9. mai 2014, Lochawe, Šotimaa) oli Briti luuletaja, ulme- ja lastekirjanik. Enim tuntakse tema ajalooliste ulmeromaanide sarja võlur Merlinist ja kuningas Arthurist: "Kristallkoobas", "Koobasmäed" ja "Viimane nõidus".

"Koobasmäed"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Mary Stewart, "Koobasmäed", tlk Aino Jõgi, 1999.


  • Kuskil kõrgel lõõritas lõoke. Mu suletud laugudele langes pimestav valgus ja koos sellega laul kui kauge vee sädelus. Tegin silmad lahti. Minu kohal võlvus taevas, kus kevadpäeva valevas sinas huljus too nähtamatu laulja. Õhk oli täis magusat, uimastavat lõhna, mis viis mõtted kullale, küünlaleekidele ja noortele armastajatele. (lk 7, romaani algus)
  • Lamasin murul lohus leetpõõsaste all. Need olid täies õieehtes, üleni kevadpäikesest väljameelitatud kuldsetes lõh­navates leekides. Minu kõrval põlvitas nooruk. Ta oli ehk kaksteist aastat vana, räpane ja pulstunud juustega; kehakatteks mingist karedast pruunist riidest ürp; tema nahkadest jämedate pistetega kokkuõmmeldud mantel oli mitmest kohast katki rebitud. Ühes käes oli tal kaigas. Ma võinuks ilma lõhnatagi arvata, millega ta tegeleb, sest meie ümber krõmpsutas tema kitsekari leetpõõsaste värskeid rohelisi okkaid. (lk 7)
  • Poiss vakatas. Ta suu vajus lahti ja näol peegeldus kohkumus. Sellal, kui ta rääkis, olin enda vasakule käele toetudes istukile ajanud ja tõstsin nüüd oma vigastatud käe ettevaatlikult sülle. See oli paistes ja kaetud kuivanud vere koorikuga, millest immitses läbi värsket punast verd. Ma arvan, et olin selle käe peale kukkunud, kui hobune komistas. Jumala õnn, et olin minestusse langenud. Nüüd läks valu tugevamaks, justkui hõõruksid tõusulained ühtlases taktis üle rannaklibu, kuid minestusehoog oli üle läinud ja mu pea oli selge, ehkki valutas löögi tagajärjel.
"Halastaja taevas!" Poisil hakkas nagu paha. "Ega see ometi hobuse seljast kukkudes ei juhtunud?"
"Ei. Mõõgavõitluses."
"Teil ju pole mõõka."
"Kadus ära." (lk 8)
  • Mu keha läbis värin. Möödunud öö mustas tormimöllus olid siin valitsenud jumalad ja saatus ja jõud, mis tunglesid mingi kauge eesmärgi poole, millele mulle oli antud aeg-ajalt pilku heita. Ning mina, Merlin Ambrosiuse poeg, keda rahvas kartis kui prohvetit ja selgeltnägijat, polnud tolle öö töös midagi enamat kui jumala töö­riist.
Just selleks oligi mulle antud nägemisvõime ja vägi, mis rahva silmis olid maagilised. Sellest kaugest merega kaitstud kindlusest pidi tulema kuningas, kes ainsana suudab Britannia vaenlastest puhastada, anda talle toibumisaega; kes ainsana viimse roomlase Ambrosiuse järel peatab sakside terrorilained ja ühendab maa vähe­malt lühikeseks hingetõmbeajaks. Seda olid mulle näidanud tähed ja kuulutanud tuul: mina olen see, kelle läbi see teoks saab, olid mu jumalad mulle ütelnud; selleks olin ma sündinud. Nüüd, kui ma oma jumalaid võisin veel usaldada, oli tõotatud laps eostatud; kuid lapse pärast — minu pärast — oli surnud neli meest. Tollel mässaval tormiööl ja draakonitähe mõtliku pilgu all oli surm tundunud igapäevase asjana ning jumalad olid mind lausa nähtavana iga nurga peal oodanud. Kuid nüüd — mida oli näha tormijärgses hommikuvaikuses? Noormeest, kelle käsi on vigastatud; kuningat, kelle himud on rahuldatud; naist, kellel algab patukahetsus. Meil kõigil oli aeg mälestada surmasaanuid. (lk 9)
"Kui kaua sa siin oma kitsekarjaga olnud oled?" uurisin ma.
"Üks päevatõus ja veel üks päevatõus."
Ettevaatlikkusest sai äkitselt hirm. Poiss lõi pilgu maha. Tema nägu läks lukku, muutudes ilmetuks, nüriks. "Ei mäleta, milord."
Toetusin teda silmitsedes vastu hobuse kaela. Lugematuid kordi olin ma kohanud seda nüridust, seda loidu pominat - see on ainus kaitsekilp, mille taha vaesed saavad varjuda. (lk 9-10)
  • Laususin aeglaselt, temalt pilku pööramata: "Kuula nüüd, ma räägin sulle, kes need ratsamehed olid. Eile öösel pimedas ratsutas seda teed kuningas Uther Pendragon ühes minu ja veel kahe kaaslasega. Ta läks Tintageli, aga mitte vahimaja ja silla kaudu. Ta ratsutas mööda orgu randa ja ronis siis salarada mööda kaljuseinast üles ning sisenes lossi tagavärava kaudu. Miks sa pead raputad? Kas sa ei usu mind?"
"Lord, kõik teavad, et kuningas on hertsogiga tülli pööranud. Keegi ei pääseks sisse, kuningas kõige vähem. Isegi kui ta jõuaks tagaukseni, ei julgeks seda talle keegi lahti teha."
"Eile öösel tehti. Hertsoginna Ygraine ise laskis kuninga Tintageli sisse."
"Aga..."
"Oota," ütlesin ma, "ma räägin, mis juhtus. Oli silmamoondus. Kuningale oli nõiakunstiga antud hertsogi välimus, tema kaaslased sarnanesid hertsogi sõpradele. Need, kes nad sisse lasksid, arvasid, et tulijad on hertsog Gorlois ise ning Brithael ja Jordan." (lk 10)
  • [Merlin:] "Ära karda. Ma ei tee sulle kurja. Näe, võta see. Tule, võta, kulda ei tohiks ükski mõistlik mees karta." (lk 11)
  • Oli võimatu, et Uther mind ei märganud, aga ta ei vaadanud kordagi minu poole. Nägin, kuidas tema kaaskondlased mulle uudishimulikke pilke saatsid, kui mu ära tundsid. Kindlasti oli nüüdseks igal mehel mingit aimu sellest, mis eelmisel ööl Tintagelis juhtunud oli ja mis osa mina olin kuninga südamesoovi täitmisel mänginud. Võimalik, et lihtsameelsemad kuninga kaas­konnast lootsid, et kuningas näitab üles tänulikkust ja annab mulle tasu, vähemalt hindab tehtut ja avaldab mulle tunnustust. Ent mina, kellel kogu elu oli olnud tegemist kuningatega, teadsin, et seal, kus korraga on tegemist laidu- ja tänuväärsega, tuleb kõigepealt laitus välja jagada, et see mitte kuningale endale külge ei hakkaks. Kuningas Uther nägi ainult seda, et minu etteteadmise puudulikkuse tõttu, nagu ta seda nimetas, suri Cornwalli hertsog lausa sel ajal, kui tema hertsoginnaga voodis oli. Ta ei mõistnud, et hertsogi surm oli sünge iroonia tolle naeratava maski taga, mida jumalad näitavad, kui soovivad, et inimesed nende tahtmist teeksid. Tema viha minu vastu oli päris ehtne, aga kui polekski olnud, teadsin ma, et ta peab leidma kellegi, keda süüdistada. Ükskõik, mis tundeid hertsogi surm temas ka äratas — talle ei saanud mõistmata jääda, kui imepäraselt see talle Ygraine'iga abiellumiseks tee vabastas —, avalikkuse ees pidi ta kahetsust üles näitama. Ja mind toodi avalikult ohvriks kahetsuse altarile. (lk 12-13)
  • Mõnikord võivad mälulüngad õnnistuseks olla. Ma ei mäleta mitte midagi sellest, kuidas ma laagrisse jõudsin, kuid kui ma palju tunde hiljem läbi väsimuse- ja valuudu teadvusetasandile tõusin, olin toas voodis.
Ärkasin pimedusse ning mingisse nõrka hubisevasse valgusesse, mis võis tulla kaminast ja küünlaleegist. Selles valguses segunesid hägusad värvid ja varjud, looklesid puusuitsu vined ning kuskil kaugel nagu nirises ja sulises vesi. Kuid isegi see soe ja pehme teadvusele tulek oli mu vaevaga virguvatele meeltele liiga raske, ma panin peagi silmad kinni ja vajusin jälle kuhugi ära. Viivuks ma vist mõtlesin, et olen tagasi teispoolsuse väravas, kus liiguvad näge­mused, kostavad pimedusest hääled ja tõde tuleb valguse ning tulega. Kuid siis ütlesid mu valutavad ja muljutud lihased ning metsikult valutav käelaba, et ma olen ikka veel maapealses ilmas, hämaruses minu kohal ristuvad pominad aga tulevad samasugustelt inimolenditelt, nagu ma ise olen. (lk 13-14)
  • Mulle tundus ähmaselt, et ma tunnen seda häält. Igatahes ma teadsin, mis mehega tegemist on - värsked sidemed, mida seoti kindlate osavate kätega, professionaali kätega. Püüdsin jälle silmi avada, aga laud olid tinarasked, kleepuva higi ja kuivanud verega kokku paakunud. Üle mu keha uhtusid uinutavad soojalained, muutes mu jäsemed raskeks. Tundsin tugevat imalat lõhna; nad on mulle kindlasti moonileotist andnud, mõtlesin ma, või teinud suit­suga tuimastust, enne kui kätt siduma hakkasid. Andsin alla ja triivisin jälle teadvusekaldalt tagasi. Üle tumeda vee jäid kajama tasased hääled. (lk 14)
  • "Kas sa pole teda kunagi varem näinud?"
"Mitte kunagi. Ma ei kujutlenud, et ta nii noor on."
"Polegi nii noor. Peab kakskümmend kaks olema."
"Aga nii palju korda saatnud. Tema isa suurkuningas Ambrosius ei olevat kaks viimast aastat ühtegi asja ette võtnud ilma temaga nõu pidamata. Ta pidavat küünlaleegi pealt tulevikku ennustama ja võivat võita lahinguid seistes, ise miili kaugusel mäetipul." (lk 14)
  • "On see tõsi, et ta taastas Hiidude Tantsuringi, mida Stonehenge'iks kutsutakse?"
"Sulatõsi. Kui ta noorukina isa armeega koos Bretagnes oli, siis õppis ta inseneriasjandust. Mäletan, kuidas ta Tremorinusega rääkis - see oli armee peainsener - Rippuvate Kivide tõstmisest. Aga ta tudeeris muudki. Juba noorukina teadis ta meditsiinist rohkem kui minu kogemuste põhjal enamik mehi, kes sellega leiba teenivad. Ma ei tea ühtegi teist meest, keda ma parema meelega välilaatsaretti enda kõrvale sooviksin." (lk 15)
  • "Paistab, et on mõõgahaav."
"Pindmine kriimustus mõõgaotsaga, ütleksin ma. Siin on tal kõvasti vedanud. Veel toll ja oleks silma tabanud. Nii. Sai küllalt puhtaks; sellest ei jää armigi." (lk 15)
  • Salv jahutas mu põsehaava. Nardi võie rohelises purgis... Seda ma valmistasin kodus. Palderjan, palsam, nardiõli... See lõhn viis mu mõtteis rändama samblasele jõekaldale, kus voolas sätendades vesi ja kus ma jahutavat kressi ja palsamit ja kuldset sammalt kor­jasin... (lk 15)
  • Hääled eemaldusid. Pimeduses tulid ja läksid teisedki, aga need olid veretud, õhust sündinud hääled. Ma oleks ehk pidanud ootama ja ärkvele virgudes kuulama, aga julgusest jäi puudu. Haarasin une ja mähkisin enda nagu teki sisse, summutades halastavas pimeduses nii valu kui ka mõtted. (lk 16)
  • Rohkem ma ei seletanud. Ei saanud ju Gandarile rääkida jumalatest ja visioonidest. Tema tegeles lihalike asjadega nagu Uthergi. (lk 18)
  • "Kaks päeva ja ööd," ütlesin ma, "ja juba on jutt paisunud. Hüva, ma arvan, et rahvas tahab seda uskuda ja usub edasi. Ehk on see paremgi kui tõde."
"Mis on siis tõde?"
"Et Tintageli lossi sissepääsemiseks ei olnud tarvis mingit nõidust, ainult maskeeringut ja inimeste reetlikkust."
Siis ma rääkisin talle kogu loo täpselt nii, nagu see juhtus, ja ka selle jutu, mis ma kitsekarjusele olin pajatanud. "Näed siis, Gandar, ma ise külvasin selle seemne. Ülikud ja kuninga nõuandjad peavad teadma, aga lihtrahvale on nõiajutt ja voorusliku hertsoginna lugu parem ning — jumal teab — ehk ka kergem uskuda kui tõde." (lk 18-19)
  • Gandar vaikis viivu. "Nii et hertsoginna teadis?"
"Muidu me poleks ju sisse saanud," laususin mina."Seda ei tohi ütelda, Gandar, et hertsoginna oleks vägisi või pettusega võetud. Ei, hertsoginna teadis."
Arst vaikis seekord veel kauem. Siis sõnas ta rõhuga: "Reetmine on ränk sõna."
"See on õige sõna. Hertsog oli mu isa sõber ja ta usaldas mind. Talle poleks ilmaski mõttesse tulnud, et mina võin Utherit tema vastu abistada. Ta teadis, kui vähe mulle Utheri himud korda lähevad. Hertsog Gorlois ei osanud arvata, et minu jumalad nõudsid, et ma aitaksin Utherit rahuldada seda ühte himu. Ehkki see minust ei olenenud, oli see ikkagi reetmine, ja me peame selle pärast kannatama — meie kõik."
"Kuningas mitte." Gandar ütles seda veendunult. "Ma tunnen teda. Ma kahtlen, kas kuningas tunneb midagi rohkemat kui põgusat süütunnet. Sina, Merlin, oled see, kes selle pärast kannatab, nagu sina oled ka see, kes seda õige nimega nimetab." (lk 19)
  • [Merlin:] "Tasumine võib teinekord olla liiga pikaajaline ja liiga ränk, isegi reetmise eest." (lk 20)
  • Läksin videvikus suurde saali, kus vana hertsog oli laudsile lamama pandud. Homme viiakse ta Tintageli ja sängitatakse esivanemate hulka. Nüüd lamas ta üksi, kui auvalve välja arvata, tühjusest kajavas saalis, kus ta oma peeridega oli pidutsenud ja oma viimaseks lahinguks käske jaganud. Külmas vaikuses oli kuulda vaid tuule ja mere müha. Tuul oli pööranud kirdesse, tuues kaasa jahedust ja peatse vihmaohu. Akende ees ei olnud klaase, tuul sakutas metallpesadesse pistetud tõrvikuid; ähmased suitsevad leegid kaldusid viltu ning tahmasid seinu. See range, mugavusteta ruum polnud iial värvilaikugi näinud ega mingit kivi- või puittahveldist; kõik rääkis sellest, et Dimilioc on pelgalt sõjameeste kindlus; kahtlane, kas Ygraine oli jalgagi siia saanud. Tuhk koldes oli mitu päeva vana, poolpõlenud halud niiskunud.
Hertsogi põrm oli asetatud saali keskele kõrgele alusele ja kae­tud tema lahingumantliga. Seesama kahekordse hõbebordüüri ja valge metssea embleemiga sarlakpunane mantel, mida ma olin näinud teda minu isa kõrval kandmas. Olin näinud seda ka Utheri õlgadel, kui teda maskeerituna Gorloisi lossi ja voodisse toimetasin. Nüüd rippusid rasked volangid maani, keha nende all oli kokku tõmbunud ja lamedaks vajunud - pelk kest pikakasvulisest vaname­hest, nagu ma teda mäletasin. Tema nägu oli jäetud katmata. Liha oli sisse vajunud, hall nagu kaks korda ümbervalatud küünlarasv, nii et näost oli järel vaid voolitud pealuu, milles võis aimata mingit samasust endise Gorloisiga. Silmile pandud mündid olid sügavale vajunud. Juukseid varjas sõjakiiver, aga tuttav hall habe turritas tema rinnale asetatud metskuldi kujutisega plaadi kohal.
Sammudes käratult üle kivipõranda, arutasin endamisi, et ei tea, millise jumala järgi ta oli elanud ja millise jumala juurde ta surres läks. Siit ei saanud sellele küsimusele vastust. Kristlased nagu teisedki panid silmile mündi. Mäletasin teisi surivoodeid ja hingede tunglemist nende ümber; siin ei olnud midagi. Ent ta oli juba kolm päeva tagasi surnud ja tema vaim oli ehk juba välja lennanud läbi selle seinaaugu, kust tuul läbi lõõtsus. Võib-olla oli ta juba liiga kaugele eemaldunud, et ma võinuks temaga rahu teha. (lk 20-21)
  • Seisin tema laudsi jalutsis - selle mehe jalutsis, kelle ma olin reetnud, kes oli olnud mu isa, suurkuningas Ambrosiuse sõber. Mulle meenus öö, mil ta tuli oma noorele naisele abi paluma ja kuidas ta mulle ütles: "Praegu ei ole palju mehi, keda ma usaldada võiksin, aga sind ma usaldan. Sa oled oma isa poeg." Ja kuidas ma ei öelnud midagi, kuid jälgisin, kuidas kaminatule helk ta näo veripunaseks värvis, ning ootasin juhust, et kuningat tema naise voodisse sokutada. (lk 21)
  • Üks asi on see, kui sulle on antud võime näha hingi ja kuulda jumalaid, kes ümbritsevad su tulemisi ja minemisi; kuid see võime tuleb nii pimedusest kui ka valgusest. Surnud ilmuvad sama selgel kujul kui elavad. Tulevik ei saa end kellelegi ilmutada, ilma et minevik seda kummitaks; ei saa nautida rahulolu ja kuulsust, ilma et sa oma minevikutegusid kibedas raevus ei kahetseks. (lk 21-22)
  • Siin oli tõrvikuvalgus, tuli ja valgus. Mina olin Merlin; ma pidanuks saama temaga ühendust; olin varemgi surnutega rääkinud. Seisin liikumatult, vaadates leegitsevaid tõrvikuid, ja ootasin. [---]
Aeg venis. Leegid panid mu silmad valutama. Valu käelabas aheldas mind mu kehasse. Mu vaim oli halvatud, pime kui surnu. Tabasin sosinaid, liikumatult seisvate uniste valvurite mõttekatkendeid, tähenduseta nagu nende hingamine, nahkrüü kahinat või metalli kõlinat, kui nad aeg-ajalt tahtmatult liigutasid. Ent rohkem mitte midagi. See jõud ja võim, mis mulle tol ööl Tintagelis oli antud, oli minust välja voolanud koos selle jõuga, mis oli tapnud Brithaeli. See oli minust lahkunud ja, ma arvan, töötas edasi naise kehas - Ygraine'i kehas, kes kindlasti selsamal hetkelgi magas kuninga kõrval tollel süngel, vihase merega ümbritsetud Tintageli poolsaarel kümme miili lõuna pool. Siin ei saanud ma midagi teha. õhk, tihe kui kivimüür, ei lasknud mind läbi. (lk 22)
  • Oru alumises osas oli paks mets; tammeokstel sahises veel kui­vanud lehti, kastan ja mägivaher pürgisid võitluses valguse pärast kõrgele, pöökpuude vahel mustasid helkiva lehestikuga iileksid. Siis läks mets hõredamaks ja rada kulges oruperve mööda. Vasakul sügavas orupõhjas jooksis kiirevooluline jõgi, paremale jäid rohused nõlvad, kus rusukalded siin-seal järsult kõrgete kaljurüngaste tippudeni kerkisid. Pleekinud kulu ja möödunud aasta kilpsõnajalgade ruskete kuhilate vahel tärkas juba siniliiliate läikivrohelisi lehti ja ka laukapuu ajas pungi. Kuskil määgisid lambad. See ja hiireviu häälitsus kõrgel mäeharjade kohal ning kuivanud sõnajal­gade sabin mu väsinud ratsu kapjade all olid ainsad hääled orus. Ma olin kodus - lihtsuse ja vaikuse kosutavas rüpes. (lk 23)