Võltsing

Proosa

Alleyn polnud maalivõltsingute ekspert, kuid ta teadis, et võltsijad töötavad väga rafineeritult, üksikasjaliku täpsusega ja teaduslikult, kasutades seitsmeteistkümnenda sajandi kunsti reprodutseerides eriliselt valmistatud värvipigmente, fenoolformaldehüüdi ja lenduvat eeterlikku õli, kuumutamist ja vanu maale, mis kraabiti lõuendini puhtaks. Üheksateistkümnenda sajandi võltsingud võisid sellist tehnikat mitte vajada. Alleyn teadis, et isegi väga keskpärased võltsingud olid ära petnud kuulsate kunstnike leski, lähemaid kaastöölisi ja isegi kaunis häid eriteadlasi. Temani olid jõudnud kuuldused "ateljee-väljamüükidest" ja väited, et mitte iga autentne, signeerimata, hooletu visand ei kandnud läbinisti meistri käekirja. Muidugi oli levinud võte maalida võltsing vana maali peale. Röntgenipilt reedaks, kas nii oli toimitud. (lk 135)
- Ngaio Marsh, "Constable'i maastik konstaablitega", tlk Mark Sinisoo, 1994, lk 57-58

[Vürst Max ja Saraceni] "Ei kuulu kokku! Aga see on ju kollektsiooni pärl! Miks see teistega kokku ei kuulu?"

"Sest see ei ole üleskõpitsetud ehtne pilt. See on tervenisti lihtlabane võltsing, millega sai maha meie noor sõber Corniche. Ma õpetasin talle seda sorti maalitehnikat ja lasksin tal harjutamise mõttes luua midagi täiesti omaalgatuslikku, et näha, kui hästi ta on oskused omandanud."

"Aga see on oivaline!"

"Jah. Oivaline võltsing."

"Noh, aga kas keegi saab sellest aru?"

"Eriuuringuteta mitte. Tahvel on vana ja täiesti ehtne ja seda kattev nahk on niisama vana. Värvid on õiged, tehtud nagu vaja. Tehnika on laitmatu, välja arvatud tõsiasi, et see on täiesti tundmatu kunstniku kohta liiga hea. Ja see nutikas võllaroog Corniche on hoolt kandnud, et isegi craquelure veidi ehtsat tolmu sisaldaks. Ma ei usu, et ka ühel uurijal tuhandest selle suhtes kahtlusi tekiks." (lk 335)

[Väike Zadkiel ja daimon Maimas:] "Vürst Max eeldab, et Francisele pakub rõõmu osaleda kunstipettuses - kui nimetada asja kõige leebema nimega - , sest tema peab seda aristokraatseks lõbuks, ja Francisele on suur au naljameeste hulgas olla. Krahvinna mõtleb omas südames, et Francise-taolisel kodanlasel veab, kui ta aristokraatlikku saladusse kaasa tõmmatakse ja tal selle toetamiseks elu ja hinge eest tööd vuhkida lubatakse. Ja Saraceni suhtub algajasse meistri sõbraliku põlgusega. Kui see plaan aga kunagi avalikuks tuleb, kannatab kõige rohkem Francis, sest tema on ainuke, kes tegelikult pildi võltsis."

"Ei, vennas, ta ei võltsinud midagi. Ta maalis väga isikupärases stiilis originaalpildi, ja kui asjatundja selle valesti dateerib, siis seda lollim too on." (lk 340)

Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin, Varrak 1999

Korraga tuli Tomile oivaline mõte: ta hakkab ise Dickie Greenleafiks! Siis võib ta teha kõike, mida tegi Dickie. Kõigepealt läheb ta tagasi Mongibellosse, võtab Dickie asjad, luiskab Marge'i suu-silmad täis, seab end sisse mõnes Rooma või Pariisi apartemendis, saab iga kuu Dickie tšeki ja võltsib Dickie allkirja. Ta poeb Dickie nahka! Greenleafi-papa hakkab tema pilli järgi tantsima. Ohutunne õhutas Tomi üksnes takka. Ta hakkas aru pidama, kuidas plaan teoks teha. (lk 69-70)
Tom luges kirja läbi, otsustas mõned komad vähemaks võtta, trükkis kirja kannatlikult uuesti ümber ja kirjutas alla. Kord oli Tom näinud Dickie kirjutusmasinas pooleliolevat kirja vanematele, seega tundis ta Dickie stiili. Ta teadis, et Dickie viskab kirja kümne minutiga valmis. Kui see kiri ongi teistsugune, mõtles Tom, siis ainult selle poolest, et on isiklikum ja osavõtlikuni kui harilikult. Kirja teist korda üle lugedes oli Tom üpris uhke. (lk 85-86)
Rõivaid vahetades tuli Tomile hiilgav mõte: tal peaks olema ümbrik, millele oleks kirjutatud, et seda ei tohi mitme kuu jooksul avada. Ümbrikus oleks Dickie allkirjaga testament, mis parandaks kogu Dickie raha ja sissetuleku temale. Oli see vast mõte! (lk 139)
- Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007