Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu

Astrid Lindgreni raamat
(Ümber suunatud leheküljelt Meisterdetektiiv Blomkvist elab ohtlikku elu)

"Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu" (ka "Meisterdetektiiv Blomkvist elab ohtlikku elu") on rootsi lastekirjaniku Astrid Lindgreni teine raamat Meisterdetektiiv Blomkvisti raamatute sarjast. Raamat ilmus 1951. aastal, eesti keeles esmakordselt 1960. aastal, tõlkija Vladimir Beekman.

Tsitaadid teosest

muuda
  • "Ja igal asjal on oma aeg, seda tead sa hästi," ütles Eva-Lotta. "Kaabakate tagaajamiseks on oma aeg ja selleks, et teha punastest roosidest kotletti, on oma aeg." (ptk 1)
  • Siin oli kangialuseid, kuhu ennast peita, planke, millest sai üle ronida, kõverikke ja kitsaid tänavaid, kus võis jälitajate käest ära lipsata, oli katuseid, kuhu võis üles ronida, ja kuure ning sarasid õuedel, kus võis ennast kindlustada. Senikaua kui ühel linnal on olemas niisugused erakordsed väärtused, ei pruugi ta olla ilus. (ptk 2)
  • "Eva-Lotta, mulle tuleb vahel ette, et sa võiksid püüda olla veidi naiselikum," sõnas konstaabel Björk ja vaatas murelikult kõhna päikesest põlenud amatsooni, kes seisis rentslis ja katsus püüda suure varba otsa tühja sigaretikarpi. See läks tal lõpuks korda ja tugev jalahoop paiskas sigaretikarbi alla jõkke. "Naiselikum? Jaa, esmaspäeviti," kinnitas Eva-Lotta ja naeratas leebelt kogu oma armsa näolapikesega. (ptk 2)
  • Kuid vana Greni pärast ei maksnud muret tunda. Ta seisatas laste juures, ohkas nagu tavaliselt ja lausus oma alatisel hajameelsel viisil: "Jajah, lapsepõlve muretud mängud! Lapsepõlve süütud, muretud mängud, jajah." (ptk 2)
  • "Kalle, sina hiilid mööda hekiäärt, kuni jõuad garaaži taha väljaspool vaenlase nägemisulatust. Roni katusele. Too teadaanne siia, elusalt või surnult!" "Teadaanne elusalt või surnult — mis sa sellega öelda tahad?" küsis Kalle. (ptk 2)
  • Eva-Lotta ohjeldamatu vaimustus röövlikeele vastu üllatas teatud määral ta isa, kes polnud kunagi midagi taolist märganud, kui kõne all olid ebakorrapärased tegusõnad saksa keeles ja muud seesugused asjad, kuid ta istus siiski õhtu otsa ja õpetas Eva-Lottat ning järgmisel päeval andis Eva-Lotta oma teadmised Kallele ja Andersile edasi. (ptk 3)
  • Isegi Rooside sõjas tuli teatud määral arvestada seda tülikat ja eksitavat elementi, mida hüüti vanemateks. Muidugi oli tõsiselt pahandav see, et üllad sõdalased pidid kõige ägedamagi heitluse katkestama selleks, et minna koju liharulle ja rabarberikreemi sööma, kuid vanemad olid juba kord endale pähe võtnud, et lapsed peavad söögiaegadest enam-vähem kinni pidama. (ptk 4)
  • Nad pidid jõudma katuselt alla ja väljapoole hädaohtu enne, kui punased roosid jõuavad kohale, et neid vastu võtta. Nad jooksid pimedas kõhklemata mööda katuseviilu, liikudes kerguse ning paindlikkusega, mille oli nende noortele, neljateistkümneaastastele lihastele andnud õnnelik ja vaba elu. (ptk 5)
  • Sixten tormas nagu meeletu ja vandus jooksu peal pühalikult, et kui Kalle seekord veel oma saatusest peaks pääsema, kasvatab tema, Sixten, leina ja kaotuse märgiks endale ette pika ja punase habeme. Ta ei selgitanud üksikasjalisemalt, mis ta kavatses teha, et oma siledal poisinäol habet kasvama panna, ta aina jooksis. (ptk 6)
  • "Sa kallis kohvikann, mis ma nüüd peale hakkan?" sosistas Kalle nõutult iseendale.
Tal polnud lähemaks juurdlemiseks enam aega. Mis ka teha tuleks, seda tuli teha silmapilkselt. Ta puges kiiresti prügikasti taha peitu ja jäi sinna südame kloppides istuma. Võib-olla oli siiski olemas mingi imepisike võimalus, et punased roosid teda ei leia. Kuid nüüd olid nad juba päris tema kõrval. Nad sosistasid omavahel summutatud häälega ja otsisid, otsisid pimedas.
"Ta ei saanud üle selle plangu ronida," ütles Jonte, "sest siis oleks ta okastraati kinni jäänud. Ma tean, ma katsusin ise ükskord."
"Ainus väljapääs õuest viib läbi selle maja koja," ütles Sixten.
"See on Karlssoni-muti koda, hoia sa ennast tema eest," sõnas Jonte, kes tundis Timukamäge ja selle elanikke viimse kui pisiasjani. "Karlssoni-mutt on tige nagu ämblik, hoidke ennast tema eest!"
[---]
"Ma arvan, et ta on ikka veel kuskil siin õues," ütles Benka kangekaelselt. Ta nuuskis ringi igal pool ja lõpuks avastas prügikasti taga musta varjuna kükitava Kalle.
Tema võidukisa, kuigi see oli summutatud, valas uut elu Sixtenisse ja Jontesse. Veelgi enam — see valas elu ka emand Karlssonisse. Nimetatud daam oli juba tükk aega olnud häiritud arusaamatust mürast, mis kostis maja tagant õuelt, ja ta ei kuulunud nende inimeste hulka, kes oleksid sallinud arusaamatut müra oma tagahoovis, kui nad midagi selle vastu said ette võtta.
Selles olukorras otsustas Kalle endamisi, et ükskõik mis tahes oleks parem kui vangivõtmine punanahkade poolt, isegi Timukamäe kõige kardetuma elaniku kodurahu päris suur rikkumine. Ta põikas paari millimeetri kauguselt kõrvale Sixteni kätest ja sööstis kummargil otse emand Karlssoni koja poole, et selle kaudu tänavale jõuda. Kuid pimedas tuli talle keegi vastu. See keegi oli emand Karlsson ise. Emand Karlssonil oli ees pakiline asjaõiendus — teha lõpp arusaamatule mürale, olgu selle tekitajaks siis rotid, murdvargad või tema majesteet kuningas ise. Sest emand Karlssoni arvates polnud kellelgi peale tema enda õigust selles tagahoovis müra teha. (ptk 6)
  • Ema seisis veel hetke paigal ja vaatas talle järele. Ning korraga tuli talle südamesse mingi seletamatu hirm. Taevake, kui kleenuke oli ta tüdruk, kui peenikese kaelaga ja kuidagi väike ning kaitsetu! (ptk 7)
  • Koju! Koju! Lõpuks ometi! Ta lükkab lahti aiavärava. Seal pagaritööstuses on isa. Ta seisab valgetes riietes oma pannide keskel. Ta on suur ja kindel nagu alati, ja kui talle ligi lähed, saad üleni jahuseks. Isa on ikka samasugune nagu alati, kui ka kogu ülejäänud maailm on muutunud teiseks ja õudseks, nii et temas on võimatu kauem elada. (ptk 7)
  • "Ema, ma tunnen ennast nii hirmus vanana!" ütles ta ja hakkas nutma, "Ma tunnen ennast juba peaaegu nagu viieteistkümneaastane." (ptk 8)
  • "Kalle Blomkvist," mõtles ta, "sa oled üks töllamokk. Tõeline väike töllamokk, see sa oled! Sa oled sama palju meisterdetektiiv, kui mu vanad saapad! Siin võivad toimuda kõige jubedamad kuriteod, sina aga seisad rahulikult leti taga ja pakid sisse heeringaid. Jätka ometi seda tegevust, jätka iga hinna eest, siis on sinust vähemalt m i n g i s u g u s t kasu!" (ptk 8)
  • Siis jutustas Eva-Lotta öisest marsist mööda Greni katust. Õnnetu pagarmeister raputas murelikult pead, kui ta seda kuulis. Ja inimesed kinnitavad veel, et tüdrukuid olevat lihtsam kasvatada! (ptk 9)
  • "Mis sa siis hädaldad!" ütles Sixten. "Ma arvan, et nad sõidavad esmaspäeval. Muide, päris rumal nendest, sest nad meeldivad mulle, eriti tädi Ada. Ja senikaua, kui nad meie juures kodus püsivad ega jookse läbi terve linna amokki, pole minu arvates kellelgi põhjust nende vastu olla." (ptk 11)
  • Anders seisis veel kaua oma nurgas. Ta ei julgenud ennast enne liigutadagi, kui oli veendunud, et postimeister on uuesti magama jäänud. Tal oli igav niiviisi seista. Peagi tundus talle, nagu oleks ta veetnud kõige parema osa oma noorusest nende mantlite taga, villased udemed nina kõditamas. (ptk 11)
  • Kui ruttu ununeb mõrv? Oh, see ei võta sugugi nii kaua aega! Inimesed räägivad sellest mõnda aega, räägivad ja mõistatavad, erutuvad ja ahhetavad ning on pahased politseile, kes ei saa midagi ära tehtud. Ning siis pole see enam huvitav. Nad hakkavad rääkima uutest asjadest, erutuvad ja pahandavad juba teiste asjade üle. (ptk 15)
  • Ja inimene on kõige ohtlikum alati siis, kui ta midagi kardab. (ptk 15)
  • Eva-Lotta silmitses heakskiitvalt konstaabel Björki, kes nägi nii hea välja oma mundris ja kes seal istudes püüdis manada oma poisikeselikule näole tõsiseid kortse. "Onu Björk," ütles ta, "Kui sa poleks nii hirmus vana, siis sa võiksid peaaegu rooside sõjast osa võtta." [---] "Ei, hoidku küll," tõrjus konstaabel Björk, "Nii elukardetavate asjadega ma küll ei tegele. Politseiniku rahulik ja kindel amet sobib minusugusele tudikesele paremini." "Päh, inimene peab siiski elama ohtlikku elu!" lausus Kalle ja ajas rinna ette. (ptk 17)

Välislingid

muuda