Madlike

"Madlike" on Astrid Lindgreni lasteraamat. Eesti keelde tõlkis "Madlikese" Vladimir Beekman ning see on ilmunud mitmes väljaandes, nagu ka sarja järgmine raamat "Madlike ja Jaanikingu põnn".

Tsitaadid pärinevad väljaandest: Lindgren, A. "Madlike". Rootsi keelest tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn, Eesti Raamat. 1993.

Ta tahaks nii väga olla hea ja kuulekas, seepärast on lihtsalt kahju, et see ei kipu alati õnnestuma. (lk 5)

[Madlike haigena]: "Ma tahaksin surnud olla." (lk 56)

Mõistagi oleks parem, kui neil ei tuleks üldse kunagi sinna [taevasse] minna, arvab Madlike, sest et neil on koduski nii hea olla. Aga seda ei tihka ta jumalalt paluda, kuna see võiks taevaisa kurvastada. (lk 9)

Jah, on tõesti tore kooli minna, ning juba esimesel päeval lausub Madlike ohates: "Oh, et see jõuluvaheaeg ka tulema peab!" (lk 26)

"Nüüd on meil veel kõigest kaks viinerit järel," teatab Madlike, "ja need peavad jääma meile endile." (lk 47)

[Liisbet:] "Madlike, sa oled arust ära." (lk 50 ja mujal)

On päris imelik kohe, et isa, kes ise on sihuke naljamees, võib teha nii igavat ajalehte. (lk 69)

Madlike närib pliiatsit ning mõtiskleb, seejärel kirjutab ta

Möödunud aegadest NÜID MA JUTTUSTAN, KUDAS OLIT LAPSET ENTISEL AJAL. NAT OLID KENAT EMA VASTU AGA MÕNET OLIT PAHAT KA JA MITE NII KENAT. NENDEL OLIT KIVI KIRRVED AGA NAT ÕPISIVAT VARSSI PÜSIGA LASSKMA. (lk 70)

Pärast kirjutab ta:

Sõjatandrilt SÕJAS ON VÄGA IRMUS SÕTURIT KÜKITAVAT KAITSE KRAAVIS JALAT KÜLMETAVAT AGA ÜKS SÕTUR ÜPAS VIHMA VARJUGA ALLA JA EI SANUD PEA PÕRUTUST. SEE OLI LENUKI PEALT. (lk 71)

Madlikesele meeldib, kui Liisbet talle käe peale heidab. Siis on tal niisugune tunne, nagu oleks tema ise juba päris suur ja Liisbet alles pisike, on kuidagi väga soe tunne. (lk 92)

Madlike tahaks meeleldi teada, kas ka tema on nägelik, aga minna keset ööd kirikuaeda, kus vaimud seisavad tihedalt nagu sparglid peenras – seda ta küll ei taha. (lk 101)

Õieti meeldib talle igasugune ilm. Enamasti on ilm niisugune, et ta seda üldsegi ei märka, see on lihtsalt olemas. Aga tänast ilma on võimatu mitte märgata. see on ilus, Madlikese meelest niisama ilus nagu on vahel lauluviisid ja sõnad, need teevad sind lahkemaks.

Üks asi on ometigi, millest ei Liisbet ega Madlike aru ei saa. Miks peab jõululaupäev olema kaks korda nii pikk kui teised päevad? (lk 156)

Liinuse Ida on oma majakeses jumalaüksi, tema tüdrukud on kaugel Ameerikas. Ning nüüd seisab Madlike veidi kartlikuna tema esikus – vahest ei ole jõulud Liinuse Ida meelest üldsegi rõõmsad pühad? Kuid tal ei tarvitse karta. Liinuse Ida istub pliidi ees korvtoolis, jalad soojaveepütis, ning näeb üpris rahulolev välja. "Ma ütli, ma ütli, nüüd tean mina ja teavad mu koivad ka, et jõulud on käes. Kolm õnnistatud pikka päeva, kus ma ei liiguta lillegi." (lk 156)

"On see nüüd mõni mõistlik asi? Teie tirite toitu kohale, niipalju kui vähegi jaksate, mina aga lösutan siin, justkui mõni tobe krahvinna, sulistan jalgupidi vees ja muudkui kühveldan sisse, on see nüüd mõni mõistlik asi?" (lk 157)