Alexis de Tocqueville

Alexis Charles Henri Clérel, krahv de Tocqueville (29. juuli 1805 – 16. aprill 1859) oli prantsuse diplomaat, poliitikateadlane, filosoof ja ajaloolane.

"Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast" (1835)

Tsitaadid teosest "Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast". Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Hortus Litterarum, 1995

Kõigi uutmoodi nähtuste hulgas, mis Ühendriikides viibimise ajal minu tähelepanu köitsid, hakkas mulle eelkõige silma inimeste võrdõiguslikkus. Ilma erilise vaevata avastasin, millist imelist mõju see esmatähtis asjaolu kogu ühiskonna arenemiskäigule avaldab: see annab avalikule arvamusele kindla suuna, seadustele teatava erilise tämbri, valitsejatele teatava erilise käitumisjuhendi ja valitsetavaile hoopis isemoodi harjumused. Peagi mõistsin, et sellesama nähtuse mõjuväli ei piirdu kaugeltki ainult poliitiliste tavade ja seadustega, vaid hõlmab peale valitsusaparaadi ka kogu tsiviilühiskonda: see sünnitab erilisi hoiakuid ja meeleolusid, sisendab teatavaid käitumisviise ja varjundab kõike muudki, mida ta ise otseselt ei loo.

Mida kauem ma Ameerika ühiskonda uurisin, seda enam veendusin, et just inimeste võrdõiguslikkus on see algpõhjus, millele näib taanduvat iga üksik eluseik, ja see seisis mul kogu aeg silme ees peamise üldistusena, mille juurde kõik mu vaatlused lõpuks alati välja viisid. (lk. 9)

Võrdsusepõhimõtte järkjärguline arenemine kulgeb niisiis Kõigekõrgema tahtel; sellest kõnelevad kogu selle protsessi peamised tunnusjooned: see on üleüldine, järjepidev, ja toimub sõltumatult inimese väest ja võimust. Kõik sündmused ja kõik inimesed teenivad teda tahes-tahtmata. (lk.13)
Inimest ei korrumpeeri seega mitte võimu ega sõnakuulmise harjumus iseenesest, vaid pigem niisugune võim, mida selle omaja ise peab ebaseaduslikuks, ja kuuletumine niisugusele võimule, mida tegelikult peetakse vägivaldseks ja rõhujalikuks. (lk. 17)
Oma tõelistest huvidest teadlik olles saaks rahvas aru, et ühiskondlike hüvede nautimiseks on vaja täita ka kohustusi ühiskonna ees. Kodanike vaba ühendus võiks asendada aadlike ainuisikulist võimu ja riik oleks türannia ja omavoli eest kaitstud. (lk. 17)
Vaimustuse ja leegitseva usu puudumisel paneb ka haridus ja elukogemus kodanikke mõnikord suuri ohvreid tooma. Kui kõik inimesed on võrdselt nõrgad, tunnevad kõik võrdselt vajadust ligimeste toetuse järele. Ja teades, et neilt võid abi loota ainult sel tingimusel, et sa seda ka ise neile pakud, pole sul raske taibata, et isiklik huvi on ühiskonna huvidega lahutamatult seotud. (lk. 18)
Ühiskond püsib rahulikuna, kuid mitte seepärast, et on oma jõust ja heaolust teadlik, vaid seepärast, et peab end nõrgaks ja haiglaseks: kõik tajuvad ühiskonna hädasid, ent kellelgi ei jätku julgust ja tarmu, et asja parandada. (lk. 19)
Tõsi küll, praegugi leidub meie hulgas tulihingelisi kristlasi, kelle usutundlik hing toitub taevastest tõdedest; neid hingestab kindlasti inimliku vabaduse idee, igasuguse kõlbelise suuruse algallikas. Kristlus, mis tegi kõik inimesed Jumala palge ees võrdseks, ei keeldu muidugi tunnustamast kõigi kodanike võrdsust ka seaduse ees. Aga ajaloosündmuste imeliku põimumise tõttu on religioon end nüüd äkki sidunud jõududega, keda demokraatia ähvardab kukutada, ja tihtipeale ütleb kristlus lahti võrdsusest, mida ta tegelikult armastab, ja neab vabadust nagu oma vaenlast, ehkki ta võiks teda käekõrvale võtta ja seeläbi pühitseda.

Niisuguste usklike kõrval näen samas ka teisi, kelle silm sihib rohkem maa kui taeva poole. Nad on vabaduse pooldajad, ja mitte ainult sellepärast, et nad näevad selles kõrgemate vooruste lähtealust, vaid eriti ka veel sellepärast, et peavad teda suurema maise hüve allikaks; neil on siiras soov vabadust maksma panna ja lasta inimestel selle hüvesid maitsta. Ma saan aru, et nad on õhinal valmis selles ürituses religiooni appi kutsuma, sest küllap nad teavad, et vabadus ei saa valitseda ilma kõlbluseta ja kõlblus usuta. Kuid siis märkavad need inimesed korraga religiooni ka oma vastaste leeris. Ja sellest neile piisab: ühed ründavad, teised aga ei julge kaitstagi. (lk. 20-21)

Usumehed võitlevad vabaduse vastu ja vabaduse sõbrad ründavad usku; õilsad suuremeelsed vaimud ülistavad orjust ja madalad orjalikud hinged jutlustavad sõltumatust; ausad ja haritud kodanikud on igasuguse progressi vastaseks hakanud, sellal kui isamaa-armastuseta ja kõlbluseta tüübid kuulutavad end kultuuri ja hariduse apostliks! (lk. 22)
Rahvustega on umbes sama lugu. Nad kannavad alati oma päritolu pitserit. Olud, milles nad sündisid ja arenesid, mõjutavad neid kogu eluaja. (lk. 27)
Keeleline side on kõigist inimestevahelistest sidemetest võib-olla tugevaim. (lk. 29)
Õnnelikud ja rikkad inimesed enamasti ei asu kodumaalt võõrsile ümber, ja vaesus nagu ka häda ja õnnetus on inimestevahelise võrdsuse parim garantii. (lk. 30)
Orjus, nagu me edaspidi selgitame, alandab tööd. Tema kaudu levib ühiskonnas laisklemine, mis omakorda sünnitab rumalust ja upsakust, vaesust ja luksust. Ta kärbib mõistuse jõudu ja uinutab inimlikku algatusvõimet. (lk. 32)
Religioon näeb kodanikuvabaduses inimvõimete õilsat rakendusala, poliitikamaailm on tegevusväli, kus inimmõistus võib Looja loal vabalt jõudu proovida. Olles oma mõjusfääris vaba ja võimas, rahuldudes oma ettemääratud kohaga, teab ta, et ta võib loota ainult omaenda jõule, otsides tuge inimeste südamest.

Vabadus seevastu näeb religioonis oma võitluskaaslast ja oma võitude kaasosalist, oma lapsepõlve hälli, oma õiguste jumalikku allikat. Ta käsitab religiooni kui kõlbluse tagatist, kõlblus omakorda on seaduste tagatis ja seeläbi vabaduse püsimise tingimus. (lk. 42)

ANGLOAMEERIKLASTE ÜHISKONDLIKU KORRALDUSE KÕIGE SILMATORKAVAMAKS ISEÄRASUSEKS ON SELLE DEMOKRAATLIK KORRALDUS. (lk. 43)
Ent viimase otsustava tõuke võrdsuse edendamisel andis pärimisõiguse seadus. (lk. 45)
Kuid võrdõiguslik pärimisseadus ei mõjuta üksnes varade saatust. See puudutab ka omanike hinge ja kutsub nende kired endale appi. Nimelt sellised kaudsed tagajärjed teevad suurtele varandustele ja iseäranis suurmaaomandile kiiresti lõpu peale. (lk. 46)
Vaimuanded on Jumalast antud ja siin jääb ebavõrdsus kõigist inimese pingutustest hoolimata igavesti püsima. (lk. 50)
Mulle on teada ainult kaks võimalust, kuidas poliitikamaailmas täielikku võrdsust maksma panna: tuleb anda poliitilised õigused igaühele, või siis jätta kõik neist võrdselt ilma. (lk. 51)
Kõiges selles, mis puudutab kodanike vastastikuseid kohustusi, on ta võrdväärne subjekt. Kõiges, mis puudutab ainult teda ennast, on ta iseenda peremees. Ta on vaba ja annab oma tegudest aru ainult Jumalale. Siit ka maksiim, et inimene on oma erihuvide ainus ja parim hindaja ja et ühiskonnal on õigus üksikisiku tegevust juhtida ainult siis, kui see tegevus ühiskonda kahjustab või kui ühiskond vajab üksikisiku toetust. (lk. 58)
Tuleb mõista, et inimeste poolehoid kaldub enamasti ikka sinnapoole, kus on jõud. (lk. 61)
Ma ei usu, et ükski rahvas võiks elada ja õitseda ilma tugevasti tsentraliseeritud valitsuseta. Aga ma arvan ka, et tsentraliseeritud administreerimine üksnes häirib rahvaid, kes sellega lepivad, sest tal on omadus pidevalt lämmatada kodukandi vaimu. Tõsi küll, tsentraliseeritud administratsioon suudab mingil ajahetkel mingis teatavas paigas ühendada kõiki rahvuse jõude, kuid ta takistab nende jõudude uuenemist. Ta võib rahvuse üheks päevaks võidule viia, aga kahandab tema jõudu pikemas perspektiivis. Seega võib ta imeliselt kaasa aidata ühe inimese üürikesele tähelennule, mitte aga terve rahva püsivale jõukusele. (lk. 67)
Inimlik tahe peab toimima vabalt, sellega peab kaasnema vastutus tehtu eest. Inimene on kord juba nii loodud, et ta pigem seisab paigal, kui kõmbib sunniviisil mingi arusaamatu eesmärgi poole. (lk. 72)
Minu jaoks pole lõppude lõpuks siiski peaasi mitte selles, et on olemas alati tegevusvalmis autoriteet, kes valvsalt jälgib, et ma saaksin nautida oma väikseid rõõme, kes alati käib minu eel, kõrvaldades kõik ähvardavad ohud, ilma et mul endal oleks vaja neid meeles pidada. Isegi kui selline keskvõim nopib minu teelt üles vähemadki okkad, muutub ta minu elu täielikuks peremeheks, hakkab minu liikumise ja minu olemise ainujuhtijaks, nii et kui ta loidub, loidub tema ümber ka kõik muu ja kui ta magab, magab ka kõik muu, ja kui ta sureb, hävineb ka ülejäänu. (lk. 73)
Euroopas on riike, mille alam näeb endas omamoodi kolooni, keda tema elupaiga saatus jätab täitsa ükskõikseks. Suurimadki muutused toimuvad sel maal ilma tema osavõtuta. Ta ei tea õieti, mis toimub, ta ei taha toimuvat hästi uskudagi. Ta saab toimunud sündmustest möödaminnes kogemata kuulda. Veel enam, tema küla hea käekäik, korravalve tema tänaval, tema kiriku või kirikla remont ei puuduta teda üldse. Tema arvates pole see kõik tema asi ja kuulub ühe vägeva võõra pädevusse, keda nimetatakse valitsuseks. Üksikisik kasutab oma vara, nagu oleks see võõra oma, ilma peremehetundeta ja ilma igasuguse soovita seda kuidagi kasvatada. Üksikisiku omakasupüüdmatu huvipuudus läheb nii kaugele, et kui tema ise või ta lapsed ohtu satuvad, siis selle asemel, et ohtu tõrjuda, laseb ta käed rüppe ja jääb ootama, et kogu maa talle appi tuleks. Kuigi selline inimene on oma tahtevabaduse nii täielikult ohvriks toonud, armastab ta orjalikku sõnakuulmist tegelikult niisama vähe kui iga teine. Tõsi küll, ta tantsib bürokraadi pilli järgi, aga niipea kui võimuesindajad minema lähevad, hakkab ta seadust trotsima nagu sõja kaotanud vaenlane. Nõnda kõigub ta kogu aeg orjalikkuse ja omavoli vahel. Kui mõne rahvaga on asi juba nii kaugele läinud, siis tuleb neil oma tavasid ja seadust muuta, vastasel korral nad hukkuvad, sest ühiskondlike vooruste läte on nende juures kuivanud. Sellisel riigil on küll veel alamaid, aga kodanikke seal enam ei ole. (lk. 74)
Öeldagu mis tahes, tõelist jõudu annab inimeste tegevusele ikka ainult nende vabalt liitunud tahe. Maailmas on ainult kaks asja – patriotism ja religioon -, mis suudavad kõiki kodanikke pikemat aega ühe eesmärgi poole suunata.

Seaduste abil ei ole võimalik hääbuvatele uskumustele elu sisse puhuda. Ent seaduste kaudu võib inimestes äratada huvi oma maa saatuse vastu. (lk 75)

Eurooplase silmis esindab riigiametnik sageli vaid jõudu, ameeriklase jaoks aga kehastab ta õiglust. Niisiis võib öelda, et Ameerikas ei allu inimene kunagi teisele inimesele, vaid õiglusele ja seadusele. (lk. 76)
Ma olen muide veendunud, et kõige rohkem ähvardab administratiivse tsentralisatsiooni ikke alla langemine just nimelt neid riike, kus valitseb demokraatlik kord. (lk. 78)
Seega võib siis öelda, et inimese vabadusele pole olemas suuremat takistust kui hiigelimpeeriumid. (lk. 96)
Kui maailmas elaksid ainult väikerahvad ja poleks olemas ühtegi suurt, siis oleks inimkond kahtlemata vabam ja õnnelikum. Kuid suurrahvad on olemas, ja sinna pole midagi parata. (lk. 97)
Ma ei oska ette kujutada haletsusväärsemat rahvast kui see, kes ei suuda end kaitsta või omal jõul toime tulla. (lk. 98)
Sõda on iga rahva elus kõige tähtsam sündmus. Sõjas käitub rahvas teiste rahvaste suhtes nagu üks mees: ta võitleb ei millegi vähema kui oma olemasolu eest. (lk. 100)
Sõjas tuleb valitsuse nõrkus niisiis ilmsiks enamasti kõige nähtavamal ja ohtlikumal kujul. Ja nagu ma juba osutasin, on föderaalset tüüpi valitsus loomu poolest nõrk. (lk. 101)
Nagu kõikjal, kus võim on rahva käes, valitseb enamus riiki rahva nimel. (lk. 103)
Parteid on vaba riigivalitsemise juurde kuuluv vältimatu pahe. Aga nende iseloom ja kalduvused ei püsi kogu aeg muutumatuna. (lk. 104)
Kaks peamist sõjariista, mida parteid edukalt kasutavad, on ajakirjandus ja kodanike ühendused. (lk. 109)
Vaba ajakirjandus ei näita oma jõudu mitte ainult poliitilises võitluses, vaid üldse igasuguste arvamuste kujundamisel. (lk. 110)
Kirjaliku eneseväljenduse vabadus nagu üldse igasugune vabadus on seda hirmuäratavam, mida uudsem ta on. Rahvas, kes pole ilmaski kuulnud riigiasjade ametlikku arutamist, jääb uskuma esimest ettejuhtuvat tribuuni. (lk. 111)
Siinkohal tahaksin väljendada mõtet, mida puudutasin eespool seoses omavalitsuslike vabadustega: kõigist maailma maadest on just demokraatliku ühiskonnakorraldusega riikides parteide türannia või valitseja omavoli ohjeldamiseks kodanike ühendusi kõige rohkem vaja. Aristokraatlikus ühiskonnas on kõrgemad seisused juba loomu poolest niisugused ühendused, mis võimu kuritarvitusi piiravad. (lk. 119)
Euroopas väidavad või usuvad peaaegu kõik poliitilised ühendused, et just nemad esindavad enamuse tahet. Sellised väited või veendumused kasvatavad imekspandaval viisil ühenduste jõudu ja aitavad suurepäraselt nende tegusid legaliseerida. Vägivalla kasutamiseks pole ju paremat ettekäänet kui rõhutud enamuse võiduleviimine õigluse nimel. (lk. 122)
Demokraatia valitsusvormi hädasid ja nõrkusi on lihtne märgata: need on käegakatsutavad. Demokraatia tervistav mõju seevastu avaldub tabamatul, võik koguni öelda et salapärasel viisil. Tema puudused torkavad silma, tema hüved aga tulevad ilmsiks alles pikapeale. (lk. 124)
Demokraatlikel seadustel on loomupärane omadus soodustada võimalikult paljude inimeste heaolu, sest nad lähtuvad kodanike enamusest, kes võib küll vigu teha, aga ei hakka põhimõtteliselt oma huvisid kahjustama.

Aristokraatlikud seadused seevastu püüavad koondada rikkust ja võimu väikesearvulise inimrühma kätte, sest aristokraatia ongi loomu poolest vähemus. (lk. 124)

Aristokraatlikule korrale on omane enesekontroll, ta ei lase end kaasa kiskuda mööduvaist vaimustusehoogudest. Ta on ettenägelik, ta ootab pikaajaliste plaanide elluviimisega, kuni saabub sobiv hetk. Ta toimib läbimõeldult, ta oskab ühe kindla eesmärgi saavutamiseks õigeaegselt rakendada kõigi oma seaduste ühendatud jõudu, ja see on suur kunst.

Demokraatiaga on hoopis teine lugu. Demokraatlikud seadused on peaaegu alati puudulikud või kohatud. Demokraatia käsutuses on seega tunduvalt puudulikumad vahendid kui aristokraatial. Sageli töötab ta tahtmatult iseenda vastu; kuid eesmärk, mille poole ta püüdleb, on ometi kasulikum. (lk. 125)

Demokraatlikul maal on riigiametniku pahed enamasti päris isiklikku laadi. (lk. 126)
Ja nii tulebki lõpuks välja, et aristokraatlikes maades teevad avaliku elu tegelased halba, ilma seda soovimata, demokraatias aga teevad head, ilma sellele ise mõtlemata. (lk. 126)
Aga on olemas ka teine, eelpool kirjeldatud ratsionaalne patriotism; see pole vahest nii suuremeelne ja palav, ent on samas viljakam ja vastupidavam; see sünnib hariduse levides, see areneb seaduste toel, kasvab koos seaduslike õiguste kasutamisega ja sulab lõpuks kokku inimeste isiklike huvidega. Inimene hakkab aru saama, kui oluliselt sõltub tema enda heaolu riigi hüvangust; ta teab, et seadus lubab sellele omalt poolt kaasa aidata, ja ta on oma riigi õitsengust otseselt huvitatud: esiteks näeb ta, et see on talle kasulik, samas aga käsitab ta seda juba kui omaenda töö vilja. (lk. 127)
Rahvuse elus aga tuleb ette hetki, kus vanad tavad muutuvad, senine kõlblus laguneb, uskumused löövad vankuma, traditsioonide aupaiste kustub; samal ajal aga jääb hariduse levik ometi tagasihoidlikuks, inimeste poliitilised õigused on tagamata või väga piiratud. Isamaa satub niisugusel hetkel tuhmi, kahtlasse valgusse, inimesed ei oska teda enam kodupinnaga jalge all, sest see on nende silmis lihtsalt elutu muld, ega ka mitte esivanemate harjumustega, mida on õpetatud minevikutaagaks pidama; ei aita neid enam religioon, sest nad ei võta seda tõsiselt, ei aita seadused, mille loomises nad ei osale, ei aita seadusandja, keda nad pelgavad ja põlgavad. Isamaa ei näita end neile õieti enam kuskil, ei tuttaval, ei tundmata kujul, ja inimesed otsivad pelgupaika ahtas nõmedas egoismis. Nad hülgavad eelarvamused, aga mõistuse valgus ei täida tühjaks jäänud kohta; pole enam monarhistlikku patriootilist vaistu, aga pole ka vabariigi kaalutletud patriotismi; inimesed jäävad pidama nende kahe vahel, segaduste ja viletsuse vintsutada. (lk. 128)
Õiguse mõiste ei ole tegelikult midagi muud kui poliitikamaailma jaoks kohandatud voorus. (lk. 130)
Tuleb ikka ja jälle üle korrata: elus ei ole viljakamat kunsti kui oskus vabadust kasutada. Vabadust aga tuleb kasutama õppida palehigis. Despootiaga on lugu otse vastupidi: despootia esitab end sageli kõigi maailma hädade kõrvaldajana. Ta lubab kaitsta õiget asja, toetada rõhutuid ja lüüa kord majja. Üürike heaolu, mida ta pakub, uinutab rahva magama, ja kui tuleb ärkamise hetk, on häda käes. (lk. 132)
Terve rahva ühisel tahteväljendusel on imetlusväärne võim. Kui see ennast avalikult näitab, siis on neil, kes tahaksid selle vastu võidelda, tarkus korrapealt otsas, nad ei oska enam midagi välja mõelda.

Parteidele on see tõsiasi hästi teada. Seetõttu püüavad nad kus vähegi võimalik enamust kokku saada. Kui nad jäävad hääletamisel vähemusse, siis kinnitavad nad tingimata, et tegelik enamus jäi valimistest kõrvale; ja kui seegi võte ei lähe läbi, siis püüavad nad enamust leida nende inimeste hulgast, kellel puudub valimisõigus. (lk. 133)

Tsiviliseeritud riikides tõstavad mässu ainult need, kellel pole midagi kaotada; ja kui demokraatlikud seadused ei olegi alati austusväärsed, peetakse neist siiski peaaegu alati kinni; need, kes tegelikult mõningaid seadusi rikuvad, täidavad tahes-tahtmata siiski teisi, mis on nende enda tehtud, ja need, kellele seaduserikkumine üldiselt küll kasu tooks, kalduvad iseloomu ja positsiooni poolest pigem seaduste täitmise poole ja alluvad seaduseandja otsustele. (lk. 134)
Demokraatia ei paku rahvale kõige osavamat valitsust, ent selle asemel pakub ta midagi, mida ka kõige osavam valitsus enamasti ei suuda anda: ta virgutab kogu ühiskonnas rahutut toimekust, sünnitab ülevoolavat jõudu ja tarmukust, mida ilma temata ei saa olla ja mis isegi ebasoodsates tingimustes võib korda saata imesid. Selles ongi demokraatia peamine eelis. (lk. 138)
Enamuse absoluutne võimutäius on juba demokraatliku korra loomuses: demokraatlikes riikides ei ole olemas mingit jõudu, mis suudaks enamuse tahtele vastu seista. (lk. 140)
Enamuse kõlbeline autoriteet põhineb suurelt osalt ettekujutusel, et arvurikkal inimeste kogul on rohkem haridust ja tarkust kui ühel ainsamal ja et seadusandjate arv on olulisem kui nende vaimne tase. See on võrdsusteooria rakendus vaimu tasandil. (lk. 141)
Õiglus on niisiis kõigi rahvaste juures õiguse nurgakivi. (lk. 143)
Soodustades seadusandluse legaalset despootiat, soodustab enamuse kõikvõimsus Ameerikas ühtlasi ka ametnike omavoli. (146-147)
Demokraatlikus vabariigis toimib türannia hoopis teisel põhimõttel. Isand ei ütle enam: Mõtelge nagu mina, muidu te surete! Tänapäeval ta ütleb: Teil on vabadus mõelda teistmoodi kui mina; teile jäetakse kõik alles – nii elu kui vara. Aga sellest hetkest peale olete meie hulgas võõras. Teie kodanikuõigusi ei puudutata, aga teil pole neist mingit kasu, sest kui te hakkate püüdma oma kaaskodanike hääli, jääte neist ilma, ja isegi kui taotlete ainult nende lugupidamist, teevad nad näo, nagu põlgaksid teid. Te elate inimeste hulgas, aga te kaotate õiguse apelleerida inimkonnale. Kui lähenete ligimestele, põgenevad need teie eest, nagu oleksite pidalitõbine. Isegi need, kes usuvad teie süütusse, hülgavad teid, sest muidu hakkaksid inimesed nendegi eest põgenema. Minge rahus, ma kingin teile elu, aga see elu on hullem kui surm. (lk. 149-150)
Väljapaistvate isiksuste vähesust Ameerika poliitilisel areenil ei oska ma seletada muuga kui enamuse aina süveneva despootiaga. (lk. 151)
Valitsused hukkuvad enamasti kas oma võimetuse või türannia läbi. Esimesel juhul neil lihtsalt pudeneb võim käest. Teisel juhul võetakse see neilt vägisi. (lk. 153)
Anarhia sünnib peaaegu alati enamuse enda türanniast või vigadest, mitte demokraatia loomupärasest jõuetusest. (lk. 153)
See asjaolu väärib tähelepanu: kui kunagi peaks rajatama Ühendriikide-taoline demokraatlik vabariik niisugusel maal, kus isevalitsus on mingil varasemal perioodil loonud tsentraliseeritud administratsiooni ja see on sügaval rahva harjumustes ja seadustes juurdunud, siis julgen küll väita, et sellises vabariigis võib kergesti tekkida veel palju talumatum despootia kui üheski praeguses Euroopa absolutistlikus monarhias; midagi võrreldavat võiks vahest otsida ainult Aasiast. (lk. 157)
Inimesed, kes valivad erialaks seaduste uurimise, muutuvad selles töös korraarmastajaks, kiinduvad formaalsustesse, taotlevad kirglikult mõttekäikude järjepidevust ja on seega juba loomu poolest revolutsioonilise vaimu ja demokraatia mõtlematute tuhinate veendunud vastased.

Erialased teadmised, mida juristid seadust uurides omandavad, kindlustavad neile ühiskonnas ka erilise koha; nad muutuvad haritlaskonnas nagu mingiks omaette eesõigustatud klassiks. (lk. 158)

Juristid armastavad üle kõige seadust ja korda, seaduse ja korra parimaks tagatiseks on aga autoriteetne võim. (lk. 159)
Niisiis pole vandekohus mitte ainult rahvavalitsuse tõhusaim tööriist, vaid lubab ka iseäranis tõhusal viisil rahvale valitsemiskunsti õpetada. (lk. 165)
Seni, kuni rahva süda on valitsejale avatud, on kuningad armulikud, sest nad tajuvad oma jõudu ja ei taha rahva armastust kaotada, sest alamate armastus on trooni kindel tugi. Valitsejat ja rahvast seovad vastastikused hellad tundmused, mis sarnanevad perekondlike vahekordadega. Alamad muidugi kiruvad isevalitsejat tasakesi, aga ei taha talle siiski meelehärmi valmistada, ja kui kuningas alamaid karistab, siis teeb ta seda isaliku armastusega. (lk. 174)
Tänapäeva maailmas on kaks suurt, sootuks erineva taustaga rahvast, kes sellegipoolest näivad ühe ja sama eesmärgi poole liikuvat: venelased ja angloameeriklased.

Kummagi sündimist ei pannud maailm õieti tähelegi; parajasti sel hetkel, kui inimestel oli tegemist hoopis muude asjadega, kargasid need kaks ühtäkki maailma rahvaste esiritta ja maailm pidi peaaegu ühel ja samal ajaviivul tunnistama nende sündi ja nende suurust.

Kõik teised rahvad olid seks ajaks nähtavasti juba oma loomulike piirideni kasvanud ja neil polnud enam muud muret kui saavutatut säilitada. Need kaks rahvast on alles kasvamas. Teised on seisma jäänud või edenevad vaid tohutute pingutuste hinnaga, ainult need kaks jätkavad kergel nobedal sammul teekonda, mille lõppu ei ole veel näha.

Ameeriklane võitleb takistustega, mida tema teele asetab loodus ise. Venelane heitleb inimestega. Üks püüab alistada kõnnumaad ja saada jagu barbaarsusest; teine on pööranud kõik oma sõjariistad tsivilisatsiooni vastu. Ameeriklase võidud on saavutatud maaharija adratera abil, venelase võidud aga sõdurimõõga läbi.

Ameeriklane püüdleb eesmärgi poole, kasutades ära inimese isiklikke huvisid ja annab indiviidile oma jõu ja mõistuse rakendamiseks vabad käed.

Venelane aga keskendab kogu ühiskonna potentsiaali ühteainsasse inimesse.

Üks kasutab tööriistana vabadust, teine orjust.

Nende rahvuste lähtepunktid on erinevad ja nad käivad kumbki oma teed. Aga ometi näib, et Kõigekõrgema varjatud plaani kohaselt võtavad just need kaks rahvast poole maailma saatuse tulevikus enda kätte. (lk. 185)

Iga revolutsioon kõigutab vanu uskumusi, nõrgendab autoriteete ja ähmastab ühiseid tõekspidamisi. Seega jätab revolutsioon inimese iseendaga üksi, ja hämmeldunult seisatab ta peaaegu piiritu tühjuse lävel. (lk. 191)
Peaaegu iga inimtegevus, ükskõik kui eriline see ka poleks, on oma põhiolemuses ikka kuidagi seotud väga üldise ettekujutusega Jumalusest, mis inimestel on aegade jooksul tekkinud, Kõigevägevama vahekorrast inimsooga, inimhinge loomusest, ja inimese kohustustest ligimeste vastu. Kas tahame või ei – kõik need kujutelmad kokku ongi see ühine läte, kust saab alguse kõik muu. (lk. 198)
Inimesel on niisiis hädasti vaja selgust Jumala olemuse ja omaenda loomuse mõistmiseks, sest muidu ei tule ta oma igapäevase eluga toime, ja samas ei anna igapäevase elu toimetused talle selguse otsimiseks mahti. (lk. 199)
Religiooni esmane ülesanne ja peamine eelis seisneb selles, et ta pakub kõigile eelpool loetletud põlistele küsimustele selgeid, täpseid ja rahvahulkadele arusaadavaid vastuseid. (lk. 199)
Üldine võrdõiguslikkus arendab ülemäärast kiindumust ainelistesse hüvedesse. (lk. 201)
Ükski religioon ei suuda inimese rikkusejanu kustutada. Kuid vahest suudab religioon inimest veenda, et ta kasutaks rikastumiseka ainult ausaid vahendeid. (lk. 204)
Siin tuleb taas selget vahet teha kahe asja vahel. Üldine võrdsus õhutab inimestes küll soovi ise otsustada, aga samas on neile kangesti armas üks ja ainus, ühtne ja lihtne võimumehhanism, mis suhtub kõikidesse ühtemoodi. Demokraatiaajastu inimestel on tugev kalduvus igasugust religioosset autoriteeti eitada; kui nad aga mingit sorti autoriteeti siiski tunnustavad, siis tahavad nad vähemalt, et see oleks üks ühine selge asi. Kiriklik võim, mis ei lähtu ühest kesksest allikast, tekitab loomu poolest võõrastust ja religioonide paljusus on nende meelest peaaegu niisama taunitav kui religiooni puudumine. (lk. 206)
Inimmõistuse üks kõige tavalisemaid nõrkusi on vastupandamatu tung lepitada vastandlikke põhimõtteid ja saavutada rahu, asjade sisemist loogikat ohvriks tuues. (lk. 207)
Iga aristokraatia, mis rahvast täielikult eraldub, muutub jõuetuks. See reegel maksab kirjanduses nagu poliitikaski. (lk. 238)
Ja ometi sünnivad uued sõnameistrid just sellesama kireva ja kihiseva inimhulga rüpest ning raha ja kuulsust jagab neile nüüd tema.

Kui asjad on kord juba niisuguse pöörde võtnud, siis on ütlematagi selge, et sellise rahva kirjanduses on kõigist neist rangetest konventsioonidest, mida aristokraatia ajal tunnistasid nii lugejad kui kirjanikud, väga vähe järele jäänud. Ja kui inimesed mingil hetkel imekombel uute reeglite suhtes kokkuleppele jõuaksidki, ei ütle see veel midagi tuleviku kohta, sest demokraatlikul maal on iga uus sugupõlv ka hoopis uus rahvas. Sel ajastul on kirjandust seega ülimalt raske rangetele reeglitele allutada, ja mingite igaveste reeglite kehtestamine on ilmvõimatu. (lk. 239)

Poeesia on minu arvates ideaali otsing ja selle kunstiline kujutus. (lk. 242)
Demokraatia sulgeb poeesiale mineviku, ent avab tuleviku. (lk. 246)
Hüved, mida pakub vabadus, saavad nähtavaks alles pikema aja jooksul ja on võimalik, et neid ei osatagi enam algpõhjusega seostada.

Võrdsuse eelised on vahetult tajutavad ja nende seos algallikaga on päevast päeva kõigi silme all. (lk. 261)

Individualism on uus oskussõna, millega on hakatud tähistama üht hiljuti tekkinud mõistet. Meie isad seda veel ei tundnud ja oskasid rääkida üksnes egoismist.

Egoism on kirglik ja liialdatud enesearmastus, mille kannustusel inimene seostab kõike ainult iseendaga ja eelistab iseennast kõigele muule.

Individualism seevastu on küps, kaalutletud vaimne hoiak, mille toimel inimene isoleerib end omasuguste massist, eemaldub neist koos oma perekonnaga ja sõpradega. Kui ta on endale sel kombel tillukese omaette ühiskonna loonud, lööb ta suurele ühiskonnale käega. (lk. 264)

Individualismi seevastu sünnitab just demokraatia, ja on karta, et ta levib sedamööda, kuidas võrdsustub inimeste sotsiaalne seisund. (lk. 265)
Kokkuvõtteks võib sii öelda: demokraatiaajastul unustab inimene oma esivanemad, kaotab silmist järeltulijad ja eraldub koguni oma kaasaegsetest; veel enam – demokraatlik elukorraldus sunnib inimest keskenduma kogu aeg ainult iseendale ja ähvardab teda lõpuks tema enda südame üksindusse vangi panna. (lk. 266)
Despootia , mis on loomu poolest kartlik, püüab inimesi üksteisest eraldada, nähes selles oma edasikestmise kõige kindlamat tagatist, ja teeb sellise isolatsiooni süvendamiseks mis iganes suudab. Despoodi meelest pole kiiduväärsemat inimlikku pahet kui egoism: despoot annab oma alamatele kergesti andeks, et nad teda ei armasta, peaasi, et nad ei armasta üksteist. (lk. 267)
Ehkki despootia on ohtlik kõigil aegadel, tuleb teda iseäranis peljata demokraatiaajastul. (lk. 267)
Individualismile, mida sünnitab võrdsus, seadsid ameeriklased vastu vabaduse, ja seeläbi said nad individualismist jagu. (lk 269)
Rahva poolehoidu on muidugi võimalik võita ka üheainsa hiilgava saavutusega, kuid selleks, et ära teenida kõigi nende inimeste armastust ja lugupidamist, kelle keskel te elate, on tarvis pikka väikeste teenete rida, paljusid silmapaistmatuid heategusid, tavaks saanud heasoovlikkust ja üldtunnustatud omakasupüüdmatust. (lk. 270)
Kui demokraatliku riigi valitsus hakkab kõikjal asendama kodanikuühendusi, siis ei ähvarda oht mitte üksnes kaubandust ja tööstust, vaid ka rahva kõlblust ja mõistust. (lk. 276)
Hädad, mida ajalehed põhjustavad, on seega kaugelt tühisemad kui tõved, mida nad aitavad ravida. (lk. 280)
Siit tuleb järeldada, et ajalehtede võim kasvab sedamööda, mida võrdõiguslikumaks muutuvad kodanikud. (lk. 284)
Demokraatia lõdvendab ühiskondlikke sidemeid, ent tugevdab loomulikke tundmusi. Ta lähendab pereliikmeid, kuid suurendab vahemaad kodanike vahel. (lk. 327)
Ükski vaba ühiskond pole iial suutnud elada ilma kõlbluseta, ja nagu ma kuskil eespool juba ütlesin – kõlbluse looja on naine. Kõik, mis mõjutab naise seisundit ühiskonnas, tema eluharjumusi ja vaateid, omab järelikult ka suurt poliitilist tähtsust. (lk. 328)
Kõik vabad rahvad on edevad, kuid rahvuslik uhkus ei avaldu kõikjal ühtmoodi. (lk. 332)
Iga revolutsioon ähvardab mingil määral ikka kellegi omandit. Suurem osa demokraatliku maa elanikest on omanikud. Ja nad pole lihtsalt omanikud: nad elavad niisuguses olustikus, kus omand on inimesele tähtsam kui kõik muu. (lk. 344)
Demokraatlikus ühiskonnas ei näe elanikkonna enamus revolutsiooni toetamises mingit ilmset kasu, küll aga tajub ta iga hetk tuhandel eri viisil, mida sellega võib kaotada. (lk. 345)
Minu arvates tuleb tunnistada üldkehtivat muutumatut reeglit: sedamööda, kuidas elutingimused võrdsustuvad, jäävad sõjakad kired tsiviliseeritud rahvaste juures harvemaks ja vagasemaks.

Ometi on sõda niisugune õnnetus, mis ähvardab kõiki rahvaid, sealhulgas ka demokraatlikke. Olgu need riigid nii rahumeelsed kui tahes – nad peavad sellegipoolest valmis olema sõjaähvarduse tagasitõrjumiseks, või teiste sõnadega: neilgi peab olema sõjavägi. (lk. 346)

Demokraatlikus riigis ootavad kõik karjäärihimulised sõjaväelased seepärast kärsitult sõda, sest sõda tekitab vakantse ja üksnes sõda lubab mööda minna väljateenitud aastate seadustest, mis on õieti ainuke demokraatiaajastu privileeg.

Nii jõuamegi hoopis üllatavale järeldusele: kõigist maailma sõjavägedest on demokraatlike riikide armeed kõige sõjakamad ja kõigist maailma rahvastest on demokraatlikud rahvad kõige rahumeelsemad. On eriti kummaline, et võrdsus toob kaasa kaks risti vastupidist tagajärge. (lk. 349)

Kui rahvas kaotab sõjalise võitlusvaimu, siis kaotab ka sõjaväeline karjäär sedamaid külgetõmbejõu ja sõjamehe elukutse langeb riigiametite järjestuses viimasele kohale. Sõjaväelasi hinnatakse siis madalalt ja neist ei saada aru. Kui asjad võtavad sellise pöörde, siis pööratakse aristokraatliku ajastu traditsioonid suisa pea peale. Nüüd ei astu sõjaväkke mitte enam kõige tähtsamad kodanikud, vaid kõige tähtsusetumad. Sõjaväes püütakse karjääri teha ainult siis, kui kõik muud teed on kinni. Tekib nõiaring, millest pole enam võimalik välja murda. Rahvuslik eliit väldib sõjaväelase elukutset, sest see pole prestiižne. Sõjaväelase elukutse pole prestiižne, sest rahvuse eliit väldib teenistust sõjaväes. (lk. 349-350)
Nagu eespool öeldud, ei astu kõige jõukamad, kõige haritumad, kõige võimekamad kodanikud kunagi sõjaväkke, ja nii juhtubki, et sõjavägi kujuneb lõpuks väikeseks omaette rahvaks suure rahva sees; mõistust on seal vähem kui rahva hulgas üldiselt, tavad ja kombed jõhkramad. Aga selle väikese ja tsiviliseerimata rahva käes on relvad, ja ainult tema oskab neid kasutada. (lk. 350).
On kaks asja, mida demokraatlikul riigil on alati hirmus raske teha: esiteks sõda alustada ja teiseks seda lõpetada. (lk. 352)
Need, kes püüavad demokraatlikus riigis vabadust hävitada, teavad väga hästi, et kõige otsem tee eesmärgile jõudmiseks käib sõja kaudu. See on riigiteaduse esimene aksioom. (lk. 352)
Nii või teisiti, ja ükskõik mida te ette võtate – demokraatlikul maal kujutab ülisuur sõjavägi endast alati tõsist ohtu. Parim tee selle ohu vähendamiseks on armee enda vähendamine. Aga see on niisugune ravivahend, mida mitte kõik rahvad ei saa endale lubada. (lk. 354)
Ajakirjandus on vabaduse esmane demokraatlik instrument. (lk. 386)
Meie ajastu rahvastel ei ole valikut: inimeste elutingimused võrdsustuvad paratamatult. Kuid rahvastest endast sõltub, kas see üleüldine võrdsus juhatab neid orjuse või vabaduse teele, vaimuvalguse või barbaarsuse valda, õitsengu või viletsuse riiki. (lk. 399)

Välislingid

De la démocratie en Amérique prantsuse vikitekstides