"Auru juurde" (Raising Steam) on Terry Pratchetti romaan, 40. Kettamaailma lugu, mis ilmus 2013. aastal.

Tsitaadid

muuda

Terry Pratchett, "Auru juurde", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2014 (originaal: "Raising Steam", 2013)


  • Mittemiskit on raske mõista, kuid multiversum on seda täis. Mittemiski jõuab kõikjale, ta on millestki alati ees, ja tohutus mitteteadmise pilves ihkab mittemiski saada millekski, pääseda välja, liikuda, tunda, muutuda, tantsida ja kogeda – lühidalt öeldes olla miski. (lk 7)
  • Inimene, kes on pidanud tegelema tonni palavuse kätte jäänud kaheksajalgadega, ei unusta seda kunagi: see hais püsib mitu päeva, käib sul igal pool järel ja tahab isegi magamistuppa kaasa tulla. Seda ei saa riietest iialgi välja. (lk 7)
  • Linn ajas üle ja, heldene aeg, kuidas veel! Linnriiki ümbritsevatel põllumaadel, mis olid alati otsitud ja hinnas olnud, lokkas nüüd tulevikule mõtlev ehitamine.*
See väljend tähendab, et ehitajad arvestasid, kui kaugele nad on jõudnud ja kui suure rahadega, kui ostja avastab, et vundamendi all pole otseselt midagi, mustaveepaak on kümme tolli sügav ja kaldub sisu üles ajama ning tellised koosnevad suures osas kõige orgaanilisemast ja auväärsemast ehitusmaterjalist – lehmasitast. Kogu arendustegevus algas tavaliselt plaanist ja tavaliselt kurjast plaanist. Ehitati terved rajoonid selliste meelitavate nimedega nagu Ööbikuväli ja Päevalilleaed, kus polnud küll ealeski kuuldud ainsatki ööbikut ega nähtud õitsemas päevalille, kuid mis sellest hoolimata olid müügis IEN Dibbleri Üsnagi Kinnise Vara ja Partnerite juures, ettevõttes, mis tegi parajasti äri nii mis mühises. (lk 46)
  • Dick Simnel naeratas laialt nagu inimene, kes tahab oma imelisest leiutisest väga rääkida ning kibeleb valgustama kõiki lähedalolijaid, kuni nad ära tüdinevad või – kõige hullematel juhtudel – enesetapu sooritavad. Niiske tundis seda inimtüüpi: nad on absoluutselt alati väga tublid inimesed, nad on iseenesest sõbralikud, nendes pole vähimatki pahatahtlikkust, kuid sellest hoolimata on nad täiesti selgelt ohtlikud. (lk 50)
  • Jah, mõtles Niiske, muutused tulevad. Linna jääb endiselt hobuseid, ja künda Raudne Relss ju ei oska, kuigi on selge, et härra Simnel suudab ta ka seda tegema panna. "Mõnda ootab läbikukkumine ja mõned saavad kasu, aga kas see pole siis aegade algusest peale nii olnud?" ütles ta valjusti. "Algul oli ju mees, kes oskas kivist tööriistu teha, siis aga tuli mees, kes valmistas pronksi, ja esimene mees pidi õppima samuti pronksi valmistama või hoopis teisele alale minema. Ja mehe, kes oskas pronksi valmistada, jättis ilma tööta mees, kes oskas rauda töödelda. Ja täpselt siis, kui see mees õnnitles end, et on selline tarkpea, tuli mees, kes oskas teha terast. See on nagu tants, kus keegi ei julge seisma jääda, sest kui sa jääd seisma, jääd sa teistest maha. Aga selline on kokkuvõtlikult ju terve maailm!" (lk 55)
  • [Vetinari:] Noole murdmisel pole mõtet, kuid arukalt tegutsedes on võimalik vibulaskja kätte saada. (lk 71)
  • Kriitilise tee analüüsi deemonid tunglesid Niiske ajus siia-sinna: kui sa tahad midagi teha, pead sa selleks enne alati tegema veel midagi, aga isegi siis võib kõik nässu minna. (lk 87)
  • Patriits pani häirimatult kohvikruusi käest ja lausus: "Härra Lipwig. Enne minu kabinetti tulekut on kombeks koputada. Isegi ja iseäranis siis, kui tullakse hobusega. Tänage jumalaid, et Drumknottil õnnestus meie väike... häiresüsteem välja lülitada. Kui mitu korda ma pean teile ütlema?"
"Andke andeks, härra patriits, aga te peate ütlema iga kord," vastas Niiske, "nimelt pean ma käituma nagu Niiske von Lipwig, kui tahan, et minust teile midagi kasu oleks, see aga tähendab kahjuks, et ma pean leidma piirid ja astuma neist pika sammuga üle, puhtale paberilehele, sinna, kus keegi pole enne käinud, muidu pole elu selle eest suremist väärt." (lk 99)
  • [Ridcully:] Paistab, et ka väga targad inimesed on unustanud ühe üpris olulise jumalanna... Ubinia, naisterahva, kellel on käes Ebakõlade Õun. Tema teab, et maailm nõuab küll reegleid ja stabiilsust, kuid seal on vaja tooniks ka natuke kaost, ootamatust, üllatust. Muidu oleks see lihtsalt mehhanism – imepärane mehhanism, mis tiksub vaikselt sajandeid, kuid kus kunagi ei juhtu midagi teistsugust. (lk 103)
  • Ja kõik tahtsid, et raudtee oleks lähedal, otse loomulikult, aga mitte nii lähedal, et nad kuuleksid ronge või tunneksid nende lõhna. (lk 117)
  • Niiske vaatas Harry käsilaste nägusid. Mõnel olid hambad kullast, mõnel ei olnud neid üldse, kuid neil kõigil oli kuidagi vargne välimus nagu härrastel, kes liiguvad ringi peamiselt pimedas. Ja kogenud silmale oli näha, et kohati olid nende riiete all kühmud, ühel oli lausa tööriistakast süles ja innukas ilme näol – oli selge, et sellele mehele poolikud meetmed ei istu. (lk 142)
  • Ükski Ankh-Morporki kodanik ei tunnistaks kunagi, et maailmas on olemas linnu, mis on vähemalt sama head kui nende kodulinn, nad suhtuvad sellesse võimalusse lõbusa põlgusega. Väljend "väga hobust näinud" sai alguse, kui ühele ankh-morporklasele näidati Pseudopolises ratsamonumenti ja ta ütles: "See on küll üsna hobune, aga meil on ikka kõvasti hobusem!" – vahejuhtum, millest sündis populaarne laul "Sa oled mu hobunelm". (lk 150, joonealune)
  • Niiske vaatas raudteemeeste jäänuseid. Nad olid teinud lihtsalt oma tööd, nad ei olnud kellelegi ohuks. Lihtsad mehed, kes ei teadnud poliitikast midagi, neil olid naised ja lapsed, ja nüüd lebasid nad surnult maas tüli pärast, millega neil mingit pistmist polnud. Viha paisus uuesti ja oleks Niiske peaaegu maast lahti tõstnud. Nad polnud surma ära teeninud, ja seda polnud ära teeninud ka need härjapõlvlased, kelle surnukehi ta nüüd siin-seal lahinguväljal vedelemas nägi.
Hämariku Seest Pimedus vaatas teda ainiti ja lausus: "Hämmastav, mida kõike teada saab: et härjapõlvlased on ka inimesed ja teil, härra Märg, on süda sees, ja te nutate inimeste pärast, keda te ei tunne. Maailm imesid täis. Võib-olla hakkate varsti veel kooris kah laulma." (lk 161)
  • Üks piirivalvuritest avaldas pahameelt selle üle, et surnud härjapõlvlased pandi "päris inimeste" surnukehade kõrvale. Niisiis tuli Niiske pidada temaga väike üpris teravatooniline vestlus, mille järel oli mees tegelikkusest palju paremini informeeritud, kuid tema ninast tuli natuke verd. (lk 163)
  • Nüüd vibutas Vimes sõrme – ta vibutaski sõrme! – ja lausus palju valjemalt, matusekella toonil: "Ärge enam nii tehke! See oli ametlik noomitus, kas mõistate, härra Lipwig? Ja siin on minu käsi."
Niiske hämmastuseks tuli Vimes laua tagant välja ning kostitas teda kõige kõvema käepigistusega, mis talle eales osaks oli saanud. Niiskel oli tunne, nagu suruks ta kätt poksikindaga, mis on epheebe pähkleid täis topitud. Kõik luud jäid tal siiski terveks, verd ka ei tulnud ja Vimes ilmselt ei üritanudki suruda, niisiis paistis Niiskele, et see, mis tema kallal äsja toime pandi, on komandör Vimesi igapäevane käepigistus. Ta jõudis järeldusele, et komandör tahtis ilmselt teada anda, et talle ei meeldi liiga leebed meetmed. (lk 167)
  • [Vetinari:] Mina olen türann ja kuigi ma kiidan end nüüd ise, oskan ma oma tööd hästi. Ma tunnen maailma. Kõik muutub. Miski pole muutumatu. Anna natuke, võta natuke, räägi natuke läbi – ja maailma tasakaal ongi jälle paigas. See just ongi poliitika mõte. Kuid gragide poliitika on lihtsalt öelda: "Tehke, nagu meie käsime, sest meie teame, mis on õige." Ja minu meelest on see üsna tüütu." (lk 172)
  • Harry näitas Niiskele kikilipsu ja ütles: „Ma vihkan neid neetud asjandusi! Sest noh, mis nende mõte on?” Ta urises. „Õhtul on jälle mingi linnaüritus, pagan võtaks. Effie lausa elab nendest. Ma ütlesin talle, et mul on raudtee asjadega tegemist, aga tema on võtnud kindlalt nõuks minust parem inimene teha. Ja kogu see noa ja kahvliga söömise värk – see on sihilikult selliseks mõistatuseks tehtud, et minusugune lihtne sell end võõrana tunneks. Pole ju vahet, millega sa sööd, toit maitseb ikka ühtemoodi, aga Effie pigistab mu põlve, kui ma mööda panen. Ta tahab, et ma võtaksin leksikofaagia tunde ka, jumalad aidaku, aga selles osas olen ma endale kindlaks jäänud. Olgu seal pealegi suured ninad, mina olen ikka Harry Kuningas ja ma räägin ka nagu Harry Kuningas. Ja ma ütlesin Effiele, et ma võin orbudekodudele ja muudele sellistele kohtadele raha anda – mulle meeldib, kui jõnglaste silmad löövad särama nagu laternad aga mulle ei istu ärplemine ja lakkamatu lobisemine, kui ma võiks samal ajal tööd teha. Effie ütleb, et noobliess obliigeb, aga see, et mul palju kõlisevat on, ei tähenda ju veel, et ma peaks sellega leppima! See on kohutav, kui inimene ei saa olla tema ise, ükskõik, kas ta on suur nina või pisike.” (lk 180-181)
  • "Me jääme alla, te ju ikka saate aru?" ütles hääl pimeduses.
"Pole midagi parata. See on ajastu hingus, see on õhus," vastas teine hääl natuke karedamalt.
"Aga mis läheb meile korda õhk või mingi ajastu? Meie oleme õiged, kindlad, pimeduse kuningad ja teenrid. Meie päkapikud tulevad tagasi!"
"Ei, nad lähevad ära! Klaksitornide põletamine oli rumal tegu! Rumal, ma ütlen! Kõik tahavad uudiseid ja meie näeme nendes uudistes välja nagu kurjategijad, kes me ka oleme. Ja see ei ole õige."
Ühele naispäkapikule, kes oli terve koopakoosoleku aja vaikinud, meenus vana Djelibeybi legend sellest, kuidas eeslit minaretist alla saada. Lahenduseks oli muidugi see, et eeslile tuleb õpetada, kuidas mitte olla eesel. Aga mil moel oleks võimalik sedasama gragidele õpetada? (lk 190)
  • Võimupöörde keskmes olid loomulikult Tuline ja pagendatud gragid ning nüüd, mil nad olid võidukalt naasnud, seadsid nad ennast sisse, nagu kuuluks Schmaltzberg õigusega neile...
"Keegi ei pea viga saama," ütlesid nad, mõned aga sosistasid võib-olla ka: "See on ju lõppude lõpuks kuninga enda huvides." Oli ka selliseid väikesi reetvaid märkusi nagu "Aeg on käes, värske veri peab võimule pääsema" või näiteks "Me peame säilitama oma pühasid traditsioone," ja kes oskas tabada valitsevat meelsust, nägi, et päkapikud, absoluutselt mõistlikud päkapikud, päkapikud, kes uskusid, et nad on ausad ja hea mainega, reetsid siiski aeglaselt liitlased, keda nad olid pühaliktõsiselt vandunud toetada, sest mesitaru sumises ja nad ei tahtnud nõelata saada.
Paroolideks olid "korra taastamine" ja "tagasipöördumine tõelise päkapikulikkuse juurde". (lk 229)
  • Kuid muretsemisega pole kunagi asi nii lihtne. Mure istub sul õla peal nagu härjapõlvlane ja muudkui sosistab. Ja siis võib selline muretsev inimene, kes elab kummalises kahtlustemaailmas, sattuda tõelisesse õudusunenäkku, niisiis võis öelda, et tema, Niiske von Lipwig, muretses praegu ikkagi, jumalate eest, ta muretses väga. Mis meil meeles oli? mõtles ta. Mis meil meelest läks? Ma kuulen rataste kolksumist vagunipõranda all ja ma tean, et meie reis võtab vähemalt neli päeva, kui mitte arvestada rikkeid, kohutavat ilma, torme mägedes – tormid on seal metsikud –, rääkimata veel mingitest hullumeelsetest päkapikkudest, kes tahavad kõigest hingest meie rõõmu rikkuda.
Tuleb öelda, et see oli Niiske sisemonoloog. Õieti oli see lausa sisemonoloogi sisemonoloog, see jäi mitme kihi alla, nii et väljaspool valitses täielik ja rahulik kindlus: miski ei saa viltu minna. (lk 245)
  • Niiske teadis maskeerimisnõksudest väga palju, kuigi näiteks meiki polnud ta kunagi viitsinud kasutada. Teiseks isikuks muutumine on peen kunst, mida tõenäoliselt mõistavad täielikult ainult need väga kõrgel Oi Dongi ümbruse mägedes elutsevad vanamehed, kes teavad kõiki tuntud universumi saladusi, muuhulgas ka seda, kuidas vaenlase selgroog jalahoobiga välja lüüa. Nemad teavad kindlasti, et tõeline maskeering tuleb seestpoolt. Loomulikult oli teinekord soovitatav riideid vahetada, kuid enamasti Niiske lihtsalt mõtles, millise inimesena ta tahab end näidata, ja pilt lõi kuidagi iseenesest selgeks. Valenina oli selgelt vastunäidustatud – iga nina, mis teeb inimese imelikuks, hakkab silma. Ja milleks sellega riskida, kui sinu enda näojooned on nii tavalised, et ei jää kellelegi meelde? (lk 251)
  • Suure Kapsa linn, mis teoreetiliselt oleks pidanud olema viimane koht, kuhu terve mõistusega olendid minna tahaksid, oli siiski terve suve külaliste seas populaarne, kuna seal asusid Kapsamaailma nimeline lõbustuspark ja Kapsauuringute Instituut, mille üliõpilastel õnnestus esimesena maailmas kapsas ainult omaenda mahla jõul viiesaja jardi kõrgusele lasta. Keegi ei küsinud, miks nad arvasid, et seda peaks vaja olema – teadus lihtsalt on selline ja loomulikult on sellised ka üliõpilased. (lk 269)
  • Mürinal tormas neile vastu teine rong, aga kust see tuli? Ja kuhu läks? Niiske andis alla. Kui liiga palju rongiga sõita, võib filosoofiks muutuda, kuigi üsna viletsaks filosoofiks, möönis Niiske. (lk 271)
  • Niiske oli Koske näinud ja teadis, et see ongi täpselt see, mida nimi ütleb – kosk. Kose kohta päris kobe, aga kui seda on juba paar minutit vaadatud, küsib keegi paratamatult: "Kust siin kohvi saaks?" (lk 280, joonealune)
  • Just sel hetkel kostis komandör Vimesi hüüe: "Lipwig! Pikali!"
Niiske viskus pikali. See, mille eest komandör oli teda hoiatanud, vihises tal üle pea, ja Niiske tahtis end just üles ajama hakata, kui Vimes paiskas ta uuesti maha. Relv tuli vilinal kaarega tagasi ning pudenes lõpuks nende jalge ees maha.
"Tõsi ta on," pomises Vimes. "Süvamaapäkapikud on ühed õelad lurjused, aga nende käsitööoskust tuleb imetleda."
Niiske, kes oli alles murutasandil, küsis, justkui oleks see oluline:
"Kas need olid tõesti nemad?"
"Väga tõenäoliselt, kuigi siin mägedes on ka teisi tüütuid tegelasi. Kindlasti te teate, et kus on turiste, seal on ka neid, kes nende dollareid himustavad. Ärge puudutage!"
Niiske tõmbas käe kähku tagasi.
"See on bumerang," ütles Vimes. "Selliseid tehakse igal pool üle maailma. Kui seda osavalt visata, saab vaenlane sellega selga, ilma et oskaks midagi aimata. Ma olen kuulnud, et Neli-Iksil on üks poiss, kes oskab bumerangi nii täpselt visata, et see toob talle hommikuse ajalehe ära." (lk 281)
  • Tõtt eitades on võimalik elada päris pikalt, kuid lõpuks pöördub see sinu vastu nagu madu ja salvab. (lk 305)
  • Kuninganna paistis süütu nagu mõni selline mägi, mis ei tee aasta aasta järel muud kui suitseb natuke, siis ühel päeval aga muudab terve tsivilisatsiooni kunstiinstallatsiooniks. (lk 315)
  • Simnel ajas sillaehituse eest vastutava peainseneriga tõsiselt juttu. Silla kaugem ots paistis vaevu. Üks tumedam koht udus Niiske lähedal osutus komandör Vimesiks, kes muigas laialt.
"Logu sild, raske rong, kohutav kuristik, mille põhjas ootab kindel surm, pealesuruv tähtaeg ja varuplaani täielik puudumine?" tähendas ta. "Te olete kindlasti omas elemendis, härra Lipwig." (lk 317)