Maskeering

ProosaRedigeeri

  • "Teie Eminentsi võidakse ära tunda."
"Isegi sellises riietuses?" küsis Mazarin.
Ta tõstis mantli, mis lamas tugitoolil. Selle all oli täielik helehall ja granaatpunane aadlikuülikond hõbedaste tikandustega.
"Kui Teie Eminents end maskeerib, muutub kõik lihtsamaks,"
"Arvate?" hüüatas Mazarin, kergendatult hinge tõmmates.
"Kuid sel juhul tuleks ehk teha seda, mille kohta Teie Eminents hiljuti ütles, et ka tema oleks seda meie asemel teinud."
"Mida tuleb teha?"
"Karjuda: "Maha Mazarin!""
"Ma karjun."
"Prantsuse keeles, heas prantsuse keeles, monsenjöör. Ärge unustage oma aktsenti. Sitsiilias tapeti kuus tuhat anžuulast, sest nad oskasid halvasti itaalia keelt. Vaadake ette, et prantslased teile sitsiillaste pähe kätte ei maksa." (lk 502)
  • Athos valis musta ülikonna, mis andis talle ausa kodanlase väljanägemise.
Aramis, kes ei tahtnud oma mõõgast lahkuda, valis tumerohelise sõjaväelise lõikega kuue.
Porthos laskis end võluda punasest kuuest ja rohelistest pükstest.
D'Artagnanil, kes oli oma värvi juba ette ära määranud, tuli valida vaid toonivarjundite vahel, ja oma kastanpruuni kuuega, mille juurde ta lõpuks peatuma jäi, kujutas ta üsna tõepäraselt ärielust tagasi tõmbunud suhkrukaupmeest. (lk 634)
  • D'Artagnan tegi endale oma käega moodsa soengu, mis oli väga sarnane mõnele bareljeefile François I või Charles IX aegsel medaljonil.
"Me näeme hirmsad välja," leidis Athos.
"Minu arvates lõhname me nii puritaanlikult, et ajab lausa judinad peale."
"Minu pea külmetab!" hüüdis Porthos.
"Minul on kiusatus hakata jutlust pidama," lisas d'Artagnan. (lk 634)


  • Preili Tick ei näinud nõia moodi välja. Suurem osa nõidu ei näe nõia moodi välja; vähemalt need, kes reisivad ühest kohast teise. Harimatute inimeste seas liikudes võis nõia välimus ta ohtu seada. Ja sel põhjusel ei kandnud ta müstilise tähendusega ehteid ega tassinud endaga kaasas helendavat võlunuga või hõbedast karikat, mida katab surnupealuudest muster, ega kandnud kaenla all luuda, millest lendab sädemeid, sest kõik need esemed kipuvad viitama sellele, et läheduses viibib nõid. Tema taskutes polnud kunagi midagi müstilisemat kui paar pulgakest, ehk ka nöörijupp, mõni münt ning muidugi ohutis.
Kõik selle maa elanikud kandsid kaasas ohutisi ja preili Tick oli järeldusele jõudnud, et kui sa ohutist ei kanna, hakkavad inimesed kahtlustama, et sa oledki nõid. Nõiaks olemine nõudis parasjagu taibukust. (lk 19-20)