Carol Shields

Carol Ann Shields, (neiuna Warner; 2. juuni 1935 – 16. juuli 2003) oli Kanada kirjanik ja õppejõud. Eesti keelde on tõlgitud tema läbimurderomaan "Kivist päevaraamatud" ("The Stone Diaries") ja romaan "Kui" ("Unless").

"Kui"Redigeeri

Carol Shields, "Kui". Tõlkinud Urve Hanko. Tallinn: Eesti Raamat, 2006 (sari Nüüdisromaan").


  • Õnn on nagu klaasplaat, mida inimene juhtumisi pea peal kannab. Ta peab kasutama kogu oma nutikust, et see katki ei läheks, kuid kui see kord on purunenud, tuleb tal oma elu muuta. (lk 7)
  • Ei. Siiruse aeg on möödas. Siirus on kaotanud oma viimasegi löövuse, niis sellel kunagi ka on olnud. Siirus on ilus asi, kuid maha visatud ajakirjanikele, kes on kasvanud üles holokausti järgsel ajastul, loevad truult Mad Magazine’i ega usu ühtki teadlikult siiralt öeldud sõna, kui seda neile ka fooliumpakendis serveeritaks. (lk 23)
  • Raamatukoid, sageli saamatud inimesed, usuvad jonnakalt, et iga keerukat teooriat on võimalik mõista, kui see mõnes raamatus on küllalt hästi ära seletatud. (lk 28)
  • Ehkki ma tegelikult olin 1968. aastal alles kaksteist, erutas mässamisvõimalus mind juba siis. Mind huvitas, mille toetuseks võis mässata või mille vastu mässu korraldada ning kuidas elada ajaloos, mis meile oli antud, samas käremeelsete kombel vältida seda, et meist pelgalt ühe ajastu olevusi ei tehtaks. (lk 40)
  • Sõna cozy pole võimalik prantsuse keelde tõlkida. Me oleme Danielle Westermaniga seda sageli arutanud, mitte et sõna cozy tema rangetes kirjatükkides tihti ette tuleks. Prantsuse keeles pole ka sõnale reckless vastet, mis on imelik, kui mõelda, et prantslased, vähemalt üldiselt, on hoolimatu rahvas. (lk 40)
  • Hiljuti nägin televiisoris dokumentaalfilmi Buddha munkadest, kes pühendavad hommikul kaks tundi palvusele ja tund tõsisele koristustööle. Oma safrankollastes rüüdes, paljakspöetud pead läikimas, lähevad nad tegelikult igal hommikul kloostrist välja, panged ja lapid käes, ning puhastavad ära midagi, mis vajab puhastamist, olgu see siis müür või plank - midagi, mis kujutab endast ohtu või korratust. Ma hakkan aru saama, kuhu nad sellega võivad välja jõuda. (lk 42)
  • Tudengina oli Tom täis mässumeelt kehtiva korra suhtes ning kaldus kõvasti vasakule. Ta ei läinud isegi omaenda lõpuaktusele, sest sellel tseremoonial oleks tulnud akadeemilist riietust kanda. Tervelt kümme aastat kandis ta eranditult teksapükse. Tomil pole ühtki lipsu ning ta ei kavatse seda endale ka soetada - tavaline liberalismi tunnus. Tal on küll kodanlase instinktid, ehkki ta nende vastu võitleb. See tähendab, et kuigi talle ei meeldi abiellumistseremoonia, elab ta nagu abielumees kunagi. (lk 50)
  • Mitte keegi meist ei saanud seda, mida me tahtsime. Juba aastaid olin ma seda aimanud ning usun nüüd, et Norah hakkab juba poolenisti mõistma seda naiste suurt saladust, mis seisneb tahtmises, kuid mitte saamises. Norah, see vapper sõdur. Kujutlege vaid, et keegi kirjutaks näidendi "Müüjanna surm" . Nali missugune. Me vajame ilmselt nii väga kellegi toetust, et esitame endile lõputuid, ehkki kaugeltki mitte piisavalt rangeid küsimusi. Kuigi mul on valus seda tõdeda, pole maailm meie jaoks veel valmis. Meie koed on liiga pehmed, isegi sinu omad, Danielle Westerman, feminismi teerajaja, holokausti läbi teinud inimene, küünik ja geenius. Isegi sinu omad, proua Reta Winters, oma uue ning samas vana kasutu teadmisega, oma kunagise võluga. Me oleme liiga lahked, liiga järeleandlikud - ning samas liiga tõrksad - , sirutame pimesi haarates välja käe, kuid ei tea, kuidas küsida seda, mida me isegi ei tea end tahtvat. (lk 67)
  • See on imelik, et romaanides sõbrad välja jäetakse, aga ma mõistan, kuidas see juhtub. Selles võib süüdistada Hemingwayd, Conradit, isegi Edith Whartonit, kuid modernistlik traditsioon on seadnud indiviidi, sisemistest vastuoludest painatud isiksuse vastu kogu maailmale. Ilukirjandusse kuuluvad vanemad (nii armastavad kui ka hoolimatud) ning õdedel-vendadel (nõrkadel, kadedatel ja ennasthävitavatel) on seal oma osa. Kuid sõprade puudumine on peaaegu et tavaks saanud - teoses, mis niigi on tulvil sündmusi ja inimest piinavaid siseheitlusi, ei näi sõpradele ruumi jätkuvat. (lk 82)
  • "Kas põhjus on Benis?"
"Osaliselt."
"Sa ei armasta teda siis enam nii nagu varem."
"Armastan küll. Ja ei armasta ka. Mitte küllalt."
"Mida sa sellega mõtled, mitte küllalt?"
Ta kehitas õlgu ja haarast mind vöökohast, haakis oma pöid­laga mu hommikumantli vööst ning hoidis sellest kinni, laupa minu kõhu vastu surudes. Ma annaksin teab mida, et seda hetke tagasi tuua.
"Katsu mulle seda seletada," sõnasin.
"Ma ei suuda kedagi küllalt armastada."
"Miks siis mitte?"
"Ma armastan maailma rohkem." Ta oli hakanud nuuksuma.
"Kuidas, maailma?"
"Kogu maailma. Kõike olemasolevat." (lk 85-86)
  • Tegelikult kadus Norah kodust juba vähem kui tunni aja pärast. Oranž seljakott seljas, lipsas ta eesuksest välja ning sõitis pöidlaküüdiga minema, ilmselt Torontosse.
Mulle tundus uskumatu, et ta hüvasti jätmata ära oli läinud. Ma otsisin teda ja tema asju kogu majast. Ei kedagi ega midagi. Siis mõistsin, kui endast väljas ta oli ning kuidas ta iseendale ohtlikuks oli muutunud. Ta oli kadunud hing.
Kadunud. Osa mu teadvusest avanes pilvepraona, mille taga äkki paistis tühjus. Päikesevalgus, see tobe, tuhm ja surnud valgus langes prantsatades tänavatele, mida mööda Norah enam kunagi ei kõnni. Küllap möödub tema sünnipäev, esimene mai, ka kümne ja kahekümne aasta pärast ilma temata. Mingil moel oli ta ahminud endasse ülearu kõike seda, mida maailm talle pakkus, ning see ei lasknud tal edasi elada. (lk 89)
  • Omaenese varasest lapsepõlvest meenub mulle kõige enam mu kohutav teadmatus. Mulle pakuti vaid osalist maailmapilti, majaderida Toronto Kingsway rajoonis, kõige ülejäänu tundmist pidin ma vaid teesklema. Nagu kõik lapsed, pidin ma komistama ühest eksiarvamusest teise, alati kartes end häbistada. Meid ei tapa mitte see, mida me teame, vaid see, mida me ei tea. Punastamine ja õhetamine, põiklemine ja kogelemine - need on vaid sügavama valu välised ilmingud. Häbi teadmatuse pärast on tappev. "Ma pidin peaaegu ära surema," räägivad täiskasvanud oma lapsepõlve naiivseid eksitusi meenutades, tahtes sellega öelda, et teadmatuse ilmsiks tulemine mõjub südame seiskumisena. (lk 95)
  • Laps hõljub teadmatuse lukustatud kapis, oma kehas, selles pimedas paigas. Nõutuse tunnistamine pelgalt võimendab seda. Samas - ma võtsin seda ülekohtuna, mida see ka on - peetakse laste loomulikke tähelepanekuid veidrateks, isegi armsateks. Nende ütlemisi ja muigeid esile kutsuvaid arglikke küsimusi armastatakse korrata, kuid pole mingit tagatist, et need küsimused ka vastused saavad. Miks lapsed üldse end avaldada riskivad? Põhjuseks peab olema meeleheide või talumatu hirm. On lausa ime, et nad oma segaduses aknast välja ei hüppa. (lk 96)
  • Kui suveõhtuti müristas, räägiti, et inglid nihutavad oma mööblit. Le tonnerre, sosistas mu ema erutunult, silmad pärani, mulle mõista andes, et müristamine on tore asi ning et seda ei maksa karta. Aga see inglite jutt oli jama. Isegi täiskasvanud teadsid seda, ehkki nad seda visalt kordasid, tunnistades, et see veider jutt on neile endile nii südamelähedane. Kuid kui ma mõtlen, kui valmilt ma selle lihtsa lohutuse omaks võtsin, siis pidi see ilmselt ka mulle meeldima. (lk 97)
  • Mu ema rääkis minuga prantsuse keelt ning isa inglise keelt. Mul lubati vastata mõlemas keeles. See kuulus kokkuleppe juurde, mida mu vanemad enne minu sündi olid sõlminud ning mille kohaselt nende lapsed pidid kasvama üles kakskeelsetena, kusjuures mõlemad pidid vastutama selle plaani elluviimise eest. Mu ema, pure laine Marteau Montrealist, rääkis meloodilist prantsuse keelt, minu isa seevastu energilist Edinburgh’ inglise keelt, mida Kanadas veedetud aastad ainult natuke olid murendanud.
Imelikul kombel ei põhjustanud, vaid leevendas see kahe keele kümblus mu lapsepõlveaastate alalist segiolekut, kahe sõna vastamine ühele mõistele muutis maailma minu jaoks selgemaks. La chaise, tool; le rideau, kardin; être, olema; le chien, koer. Igal asjal, igal tegevusel oli oma kaja, seletus. Tähendusel oli kaks jalga, kaks usaldusväärset etümoloogilist tüve. Ma ujusin inglise keeles mõnusalt selili krooli, kuid kui asi läks tõsiseks, läksin üle prantsuse keelele. Narmasteks kulunud sinise ümbrisega prantsuse-inglise keele sõnaraamat oli meie piibel, sest meie perekonnal puudusid vormilised sidemed religiooniga. (lk 97-98)
  • Lillede kujud olid kätketud tillukestesse seemnetesse, mis olid nii väikesed, et viiskümmend seemet mahtus lamedale seemnepaki põhjale. Nad olid algusest peale imepäraselt kodeeritud, need väikesed tumedad aineosakesed, mida me endile pihku raputasime ning seejärel lillepeenardele külvasime. Neist tärkasid taimed ning võrsusid siis teatud ja hoolega kavandatud viisil. Kõik need avanemised ja puhkemised olid nii imelised, ehkki keegi seda kunagi ei öelnud. Keegi ei teinud väljagi, kui seemnetest arenesid võrsed, lehed ja vilajad varred ning lõpuks keeruka ehitusega õied. Mulle meeldis rebida sõrmede vahel õite siidiseid kroonlehti ning õietolmu peopesadesse hõõruda. "Aga see ei ole ilus, Reta," noomis ema. "Miks sa tahad ilusale lillele haiget teha?" Ma küll ei uskunud, et lilledel valus on, kuid sellele vaatamata ma seda enam ei teinud. (lk 98-99)
  • Kuu liikus mul kannul. Kui ma seitsmeaastaselt komistades üle tagumise aia muruplatsi kõndisin, pilk taevasse suunatud ja peapööritusest mitte hoolides, nägin, kuidas kuu mul samm-sammult järel liikus ning mulle saatjaks oli, kui ma pojengipeenra poole suundusin. Miks oli kuu just mind kõigi inimeste seast kaaslaseks välja valinud? Mida see tähendas? Kas see oli au, vastutus või laitus?
Ma jutustasin seda imelikku lugu kuust oma sõbrannale Charlotte’ile. Kuid tema väitis kindlalt, et kuu liigub hoopis tema kannul. Nii seisime, seljad vastamisi, ning hakkasime astuma, tema ühes ja mina teises suunas. Ma taipasin otsekohe, et kuu järgnes kõigile. See tõdemus mõjus mulle üldiselt kergendusena, seda varjutas ainult kerge pettumus. (lk 100)
  • Ma tabasin liigagi hästi ära hetke, mil Teil tekkis kiusatus pöörduda meie tuntumate kirjanike poole ning küsida neilt, kas nad lubavad endale kirjutuslaua sahtlis džinniklaasi asemel sünonüümisõnastikku hoida. John Updike, Saul Bellow, Richard Ford, Tom Wolfe ja Anthony Lane on vaid mõned Teie poolt nimetatud nimed - oleksid need mehed vast üllatunud, kui Te neilt küsiksite, kas nad sõnaraamatut kasutavad või mitte! Kujutleda vaid, kuidas nad krabaksid sõnaraamatut ära peitma! Ja kes veel Teie nimekirja kuulusid? Calvin Trillin, William F. Buckley, Robert Lowell, Anthony Burgess, Julian Barnes.
Päris pikk loetelu. Väärikas nimekiri, kuid teisalt, Te vist nõustute, ka üsna puudulik. Kindlasti märkasite oma veerge läbi lugedes, et olite jätnud nimetamata Danielle Westermani, Joyce Carol Oatesi ja Alice Munro, kuid ilmselt oli siis juba liiga hilja. Ma olen kindel, et tundsite pealael kirvendust, tundsite, kuidas üks väike mehike Teile sõrme viibutas ja ütles: miski on siin puudu, härra Valkner. Te oleksite võinud kas või Sylvia Plathi nime sisse pista. Teatavasti kasutas ta oma luuletuste kirjutamisel tõepoolest sünonüümisõnastikku, mis, kui sellele mõtlema hakata, näib üsna vapustav. Nagu hästi ei kujuta ette, et luuletaja hüppab toolilt püsti ja otsib abi mingist tehnilisest abivahendist, mida sünonüümisõnastik ju tegelikult on.
Vahest ehk olite väsinud, kui Te oma kirjandushiiglaste nimistut läbi vaatasite: seda tasakaalu viia oleks ehk olnud liiga pingutav või poliitiliselt liiga silmatorkavalt korrektne. Kuid kas Te märkasite, et Teie pikas artiklis (16 kahe veeruga lehekülge) pole üheski seoses kordagi mainitud ühtki naist. Otsekui oleksid need kirjanduslikud suurkujud iseenda jõupingutusest siia ilma tulnud. (kl 109-110)
  • Kui su kirjastaja sureb, siis alles mõistad, milline kunsttükk kirjutamine tegelikult on. "Ilma kirjastajateta on kirjanikud pelgalt pitsitegijad." (lk 116)
  • Ameerika valimiste tulemused on tekitanud kõigis hämmeldust. Sellel suurel vastikul rahval otsustasid presidendi valimiste tulemusi tegelikult vaid kakssada Florida osariigis antud häält. Kakssada inimest: kui nad külg külje kõrval istuksid, mahuksid nad kõik ära Orangetowni avalikku raamatukokku. Kuidas see saab nii olla? Kuhu on jäänud uhke vana Ameerika konstitutsioon oma paljukiidetud kontrolli- ja tasakaalustamissüsteemiga? Janet Reno esineb televisioonis ning räägib sellest, kuidas iga hääl loeb ja kuidas see tõestab, et demokraatia toimib. Kuid pidage, proua Reno. See ju ei toimi. Neist mulgustamistest ja komposteerimistest võib muidugi rääkida. (lk 128)
  • Ma mõistan, et see lõhnab verepilastuse järele, kui ma naiskirjanikuna kirjutan kirjutavast naiskirjanikust. Ma tean väga hästi, et peaksin kirjutama hambaarstidest, bussijuhtidest, maniküürijatest ja meestest, kes kaheksarealiste kiirteede jaoks kuivenduskihte kavandavad. Kuid ei, mina keskendun kirjaniku impulsi ilmingutele või, kasutades Frances Cornfordi sõnu, elu "pikale väikeste asjade jadale", väikeste sõnade kirjutamisele suurtele tühjadele poognatele. Me võime küll teeselda vastupidist, kuid paljude kirjanike jaoks on see kõige rikkam ala, mida me oskame kujutleda. Mõned romaanikirjanikud näevad vaeva, et rüütada oma kangelasi avaratesse talaaridesse, teha neist maalikunstnikud või arhitektid, kuid sellega ei peta nad kedagi. Loeb vaid see, kui suudad suleotsaga meie püsimatut maailma ümber teha: see on nii oluline, et ma ei suuda sellest loobuda. (lk 135)
  • Willow oskab suurepäraselt süüa teha ning ta on mulle tosin korda öelnud - ma ehk liialdan natuke, aga mitte palju - , et ta loeb kokaraamatuid, nagu teised inimesed loevad romaane. "Ehk sa oleksid vähem tüütu, kui sa romaane loeksid?" on mul kange tahtmine temalt küsida, aga seda ma muidugi ei tee. (lk 140)
  • Romaanid aitavad meil omaenda "sisekõnet" summutada, kuid kui nad ei suuda sellele midagi muud ja lootusrikkamat asemele pakkuda, siis on need lihtsalt tühised jutukad. Kui, kui. (lk 145)
  • Danielle Westerman on enda jaoks võimalikult ja talutavuse piirides omaks võtnud alistumise paradoksi. Ilmselt on ta jõudnud tõdemuseni, et selles suhtes midagi ei muutu. Tal pole jõudu, et sellele veel kord vastu astuda, kuid ta ei kavatse ka alla anda. Nii näiteks keeldub ta muistseid jumalannasid tunnistamast. Sääraseid jumalannasid polnud kunagi olemas, kinnitab ta: olid ainult leppimine, kõrvalehiilimine ja raasukesed. (lk 162)
  • Ma olen lugenud romaane professoritest, kes kunagi üle auditooriumiläve ei astu. Neil on alati kas vaba semester või on nad konverentsil Havaii saarel. Romaanitegelaste hulgas on ka kunstnikke, kes kunagi pintslit kätte ei võta: neil on nii palju tegemist kohalikus kohvikus ning nad on hõivatud oma armuelust, kadedusest või murest. Kas sädelev noor botaanik kuldsete üle pea kammitud juustega, mille üks salk lahtiselt kuklal ripub, ronib mööda rohuvaibaga kaetud mäenõlva üles ja täidab oma taskuid haruldaste taimeliikide näidistega? Oh ei, me näeme teda üksnes pärast tööd või nädalalõppudel, kui ta pidudel käib ning kohtub advokaatidest romaanitegelastega, kellel pole mingeid kohtuasju ajada, mingeid toimikuid ega büroosid, mingeid kohtusaale, kus oma oskusi näidata. Ning kuidas on lugu tolle noore tugeva ehitustöölisega, kes kõik oma seksimised vahetuste vahel ära teeb, partneriks heledapäine Mount Holyoke’i kooli lõpetaja? Ma tahaksin teda kordki näha oma suruõhupuuriga, mis tema keha vastu vibreerides ta peast segaseks teeb. Aga mis siis, kui romaanikirjanik on Yale’i kasvandik nagu ta isa enne teda? Mida teab tema sellest, kuidas puur käes vibreerib ja hüpleb ning oma ärritust inimese luudesse ja kõhtu edasi annab? Me võiksime näha, kuidas see vaene poiss inimliku mõistmise järele igatseb, enda jaoks klassikute rahvalikke lavastusi või prantsuse kinokunsti avastab, midagi säärast. Kuid lugejal ei võimaldata poissi töötamas näha. (lk 170-171)
  • Kuna Tom on mees, kuna ma teda nii väga armastan, ei ole ma talle rääkinud, et minu meelest on maailm jaotatud kaheks nende vahel, kellele sünni, ema raseduse ajal on pealtnäha juhusliku kromosoomide koosluse kaudu antud võime alati öelda "jah", ning teiste vahel, nagu Norah, Danielle Westerman, mu ema, ämm ja mina, nagu meie kõik, kes me jääme nende teiste hulka, kelle jaoks võim end teostada ja oma elu nõuda on asendatud vajadusega oma kehad sulgeda, suud lukku panna ja olla tühisused ilutulestiku, lendtähtede ja suure paugu pimestava valguse taustal. Selles on küsimus. (lk 173-174)
  • Headus on puhastatud ja kõrgemale tasemele tõstetud lugupidamine. Ta on vabastanud ennast kättemaksuhimust, millel pole mingit väljundit. (lk 199)
  • Minu vana sõber Gemma Walsh, kes äsja määrati teoloogiaõppetooli (hallo, siin õppetool), räägib mulle, et ristiusk kõigub sõnade juba ja veel mitte vahel. Kristus on juba tulnud, aga veel mitte tulnud. Neid kahte vastandlikku kujundit otsekui stereoekraanil kokku viies, nagu kristlased tavaliselt isa, poja ja püha vaimu kokku viivad, on võimalik natuke mõista nende ebamääraste, kuid teineteisega seoses olevate sõnade võimu ja abstraktset tähendust. (lk 200)
  • Sidesõna kui oma nukra tähendusvarjundiga on loogikas kasutusel olev termin, sõna, mida sosistavad lootusrikkad inimesed või kirjanikud, kes tahavad vabastada maailma selle kestast ja avastada ühe teise olemisetasandi, oma geograafilistelt parameetritelt samasuguse ja asustatud meiega sarnaste olenditega. (lk 200)
  • Lõpuks sõlmitakse kõik otsad kokku, sest teatavasti on ümmargune lõpp humoristliku teose puhul tavaks. Ma viisin kõik lahtised otsad kokku, aga mis tähtsust on säärasel püüdlikkusel? See ei tähenda, et kõik ongi igavesti hästi, aamen: see tähendab, et romaani õhukese tekstitasandi lõpul on viieks minutiks saavutatud tasakaal. See võib kesta ka viis sekundit või miljondik osa nanosekundist. See on ebakindluse põhimõte - kas keegi on kunagi teisiti arvanud? (lk 203)