D'Artagnan mõtles kogu öö nii hoolega, et järgmiseks hommikuks oli tal plaan küps.
"Käes!" ütles ta endamisi, tõusis voodis istuli, toetas küünarnuki põlvele ja lõua käele. "Käes! Ma otsin välja nelikümmend kindlat ja tugevat meest, kes võivad olla küll pisut kompromiteeritud, aga on distsipliiniga harjunud. Luban neile viissada liivrit kuus, kui tagasi tulevad, ja mitte midagi, kui nad tagasi ei tule, või pool nende osast kaaslastele. Mis puutub toidumoona ja majutamisse, siis on see juba inglaste asi, kellel on ju karjamaal härgi, tünnides soolarasva, kanalais kanu ja aitades vilja. Selle väeüksusega lähen esitlen end kindral Monkile. Ta võtab mu oma teenistusse. Võidan ta usalduse ja reedan ta niipea kui võimalik."
Kuid siinkohal d'Artagnan peatus ja raputas pead.
"Ei," jätkas ta, "ma ei julgeks sellest Athosele rääkida, järelikult on see vahend ebaaus. Tuleb tingimata kasutada jõudu ilma igasuguse sõnamurdmiseta." (lk 157)
