Kaks armeed märkasid teineteist Newcastle'i kohal. Lambert jõudis esimesena kohale ja jäi linna laagrisse. Alati ettevaatlik Monk jäi sinna, kus ta oli, ja paigutas oma peakorteri Coldstreami Tweedi äärde. /---/
Monki mõtted aga olid arvatavasti samuti väga nukrad, sest ajalugu jutustab — ja see vooruslik daam ei valeta iialgi —, et Coldstreami saabumise päeval otsis ta terves linnas asjatult ühtainust lammast.
Kui Monk oleks juhatanud Inglise armeed, oleks sellest piisanud, et tervet sõjaväge deserteerima panna. Aga šotlased on hoopis teisest materjalist kui inglased, kellele liha on saanud hädaliseks vajaduseks. Šotlased on vaene ja karske tõug, kes elab kahe kivi vahel peeneks jahvatatud odrast, mida segatakse kaevuveega ja küpsetatakse siis kuumaks aetud koldekivil.
Kui odranorm oli välja jagatud, ei tundnud šotlased niisiis enam muret selle üle, kas Coldstreamis leidub liha või mitte.
Monkil, kes polnud odrakäkkidega harjunud, oli nälg, ja tema staap, kes kannatas vähemalt niisama kibedat nälga kui kindral, vaatas murega ringi, murdes pead, mida küll õhtusöögiks valmistada. (lk 172-173)
