Siis, kümnendas klassis, vahetult enne tänupüha, tuli Lotto ühel päeval matemaatikat õppimast, kui avastas koridoris toaukse kõrval konutava haisva vahakarva Chollie. "Gwennie," ägas Chollie ja kiskus kooku. Lotto tiris ta tuppa. Ta jutustas puterdades: Gwennie oli teinud üledoosi. See oli uskumatu, et Gwennie oli surnud, nii ohtlik ja elust pakatav. Aga see oli tõsi. Õe leidis Chollie. Kes oli ära jooksnud. Kel polnud kedagi peale Lotto. Beežist linoleumpõrandast sai ookean, mis uhtus Lotto sääremarju. Ta istus maha. Kui kärmelt teisenesid asjalood. Minut-kaks tagasi oli ta nooruk, mõtles oma Nintendo-konsoolist, kirus asümptoote ja siinuseid. Nüüd lasus temas täiskasvanu raskus. (lk 34-35)
Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad". Tõlkinud Lauri Saaber, 2017