Abstraktne kunst

Lola Liivat "Abstraktsioon", 1967.

ProosaRedigeeri

  • Siin puutumegi kokku inimkuju probleemiga moodsas kunstis. Kogu moodne avangard, "degenereerunud" kunst, nagu ütlesid natsid, väldib inimkuju. Just totalitaarsed süsteemid suruvad peale inimkuju selle idealiseeritud, aarialastest sportlaste ning sirpi ja vasarat taeva poole sirutavate kolhoosnike antihumanistlikus vormis – pole midagi antihumanistlikumat kui uue inimese idee -, nagu 1937. aasta Pariisi maailmanäituse sümmeetrilised kujud. Frankismi "traditsiooniline" kunst (ametlikku kunsti tollel süsteemil polnud, sest tegemist oli diktatuuri, mitte totalitarismiga) oli realistlik. Franco vastaste kunstist aga inimene kaob: kommunist ja vabariiklase poeg Antonio Saura ning antifrankist Antoni Tapies taaselustavad 20aastastena nonfiguratiivse kunsti.
Picasso kõnnib pidevalt noateral: lõpuni välja ta aina hävitas ja rekonstrueeris inimkuju, et seda siis jälle muuta ja moonutada... (lk 210)
  • Jorge Semprún, "Kunstiga unustuse vastu", vestelnud Marie-Laure Delorme ja Guy Herzlich. Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff. Vikerkaar 8/9 2001