ProosaRedigeeri

  • Mulle meenus Ariadne ilme, kui ta oli öelnud: minu vend. "Kas ta sai karistada? Theseuse aitamise eest?"
"Ei. Ta põgenes noormehega, kui ebard oli surnud. Theseus oleks tüdrukuga abiellunud, aga minu vend otsustas, et tahab teda enesele. Sa tead, kuidas ta armastab neid, kelle sammud on kerged. Vend ütles Theseusele, et ta jätaks Ariadne saarele, kuhu ta tüdrukule järele tuleb."
Ma teadsin, millist venda ta silmas pidas. Dionysos, luuderohu ja viinamarjade jumal. Zeusi mässumeelne poeg, keda surelikud kutsusid leevendajaks, sest tema seltsis kadusid kõik mured. Vähemalt võis Ariadne Dionysosega igal õhtul tantsida, mõtlesin ma.
Hermes raputas pead. "Ta jõudis kohale liiga hilja. Ariadne oli uinunud ja Artemis tappis ta."
Ta kõneles nõnda argisel toonil, et hetkeks tundus mulle, nagu oleksin valesti kuulnud. "Misasja? Ta on surnud?"
"Omaenese käe kõrval juhatasin ta allilma."
See nõtke ja lootusrikas tüdruk. "Miks?"
"Ma ei saanud Artemise käest selget vastust. Sa tead, kui kehva iseloomuga ta on. Arutult haavunud au." Ta kehitas õlgu. (lk 166)