Arutelu:Kasimir Leino

Tõlkeid ei leidu. Pseudacorus (arutelu) 8. aprill 2021, kell 20:51 (EEST)

• Avaruus mull' armahampi / Kirkon kolkkoutta on, / Luonnon hiljaus rakkahampi, / Kuin on laulut joukkion.

• Kaunis, kirkas nyt on aamu, / aamu armas sunnuntain.

• Kun teet sä niin kuin käsketään, / kun syöt sä, mitä syötetään, / niin olet kunnon mies.

• Mut samppanjaa kun saatiin, pian kaikki jo miehistyi.

• Niin, pettua syö tää kansa, / hikipäisenä raataa vaan, / tuho suurempi sentään uhkaa: verot kuinka ne maksetaan?

• Oli sauhua huone täynnä kuin taistelukentällä vaan.

• Tasavaltaa hengen mä taistelen, / yks'valtaa älyn minä intoilen: / ain' olkoon yksilön vapaus / oma lausua vakuutus.
  • Suuri Sitaattisanakirja. Toimittanut Jarkko Laine. Helsinki: Otava, 1989

Ehk saab siit midagi võtta:

• Halastamata surm on pikema põdemise järele ühe tähtsa Soome kirjaniku siit ilmast ära kutsunud: 8. märtsil uinus pikema põdemise järele Dr. Kasimir Leino igavesele unele 52 aasta vanaduses. Ju noores põlves andus ta kirjandusehaldija teenistusesse, nagu vähemal mõõdul ta vanem vend Antti Lönnbohm ja suuremat mõõdul noorem vend Eino Leino ja on elulõpuni sellele kaitsevaimule ustavaks jäänud. Mõnes suhtes tuletab Dr. K. Leino meie Tuglast meelde; nagu see, viljeldas ta ilukirjandust, tõlkis tähtsaid töid võõörast keelest, kirjutas ülevaateid ja arvustas kirjandust ning kunsti. Kuid Dr. K. Leino tegevus on mitmekülgsem. Kuna Tuglas meil luule G. Suitsu ja teiste erialaks jätnud, niisama tegelikult teaatri juhataja ametist ennast eemale hoidnud, astus Dr. Leino nii ühel kui teisel, aga veel mitmel muulgi alal tagajärjerikkalt kui ka ajuti tegevusesse.

Ta väsimata vaim püüdis kirjanduses ja kunstis ikka midagi uudist pakkuda: rahutult kippus ta edasi täiuse poole. Ju noorena magistrina astus ta "Päevalehe" toimetuses kirjanduse, kunsti ja teaatri arvustajana tegevusesse, pärast poole hakkas ta Valvoja, Suomen Kuvanlehe ja Nykyajon toimetajaks. Arvustustes ja kirjanduslistes harutustes võitles ta julgelt realismi põhimõtete eest, kuna ta estetikusena Taine ja Brandesi õpilasena esines. Tema teeneks tuleb arvata, et Minna Canti ja Juhani Aho teosid õieti hakati laiade ringkondade poolt hindama. Teisi arvustades edenes K. Leino ise kunstnikuna ikka enam: üks teise järele ilmub ta sulest, järgmine kunsti suhtes tehti täielisem eelmisest, kus juures ta Soome keeltki ikka enam täielikkusele püüab saata, sel alal aega mööda ikka enam meistriks saades. Isegi näitekirjandust rikastas ta, näituseks salmimõõdus ajaloolist "Jaatko Ilkka ja Klaus Fleming" avaldades. Teaatriga ligimasse ühendusesse andus ta ju vara 1895—96 oli ta Soome teaatri juhataja abiline, järgmistel aastatel maateaatri juhataja ja 1904 asutas ta koguni oma teatri, mis aga aasta pärast tegevuse lõpetas. Teaatri tarvis soomestas ta hulga näidendid.

Kõigiti on Dr. K. Leino Soome kirjanduses enesele tähtsa koha omandanud.

• Järelehüüe, Postimees, nr. 53, 18. märts 1919, lk 6