Einari armastas hilineda ja oli tihti hullus pohmeluses. Nagu jutuks oli olnud, oli Matti ta bussijuhiks palganud, hommikuti jaama ja tagasi sõitma, sama reis keskpäeval ja õhtul. Vahepeal pidi ta töökoja taga loorehasid ja äkkeid parandama. Automootori jaoks ei jätkunud tal kannatust. Viga tuli ikka rahulikult ja süsteemipäraselt otsida, Alustanud süüteseadmetest, pidid seni nende juures püsima, kuni vea leidsid või taipasid, et seadmed on korras. Mitte mingil juhul ei tohtinud seda vahepeal mujalt otsima hakata. See oli lapselegi selge, aga Einari ei õppinud seda ära, ta oli liiga närviline mees, kel alati otsekui tuli rummus. (lk 264)
