Beau Brummel

Inglise kriketimängija ja sõjaväelane

Beau Brummel (kodanikunimega George Bryan Brummell; 7. juuni 1778, London – 30. märts 1840, Caen, Prantsusmaa) oli 19. sajandi alguse Inglismaal mõjukas seltskonnategelane, kes kujundas kõrgseltskonna moodi ja kombeid. Olnud pikalt troonipärija (hilisema George IV) favoriit, langes ta pärast tolle sõpruse kaotamist võlgadesse ning suri lõpuks vaesena Prantsusmaal. Nooruses mängis ta natuke kriketit ja oli sõjväes, ent läks erru, kui rügement saadeti Londonist tsiviliseerimata ja haisvasse Manchesteri. Paljud Brummeli ütlused ringlesid kirjanduses ja rahvasuus, mistõttu suurem osa talle omistatavaist sententsidest tõenäoliselt talle ei kuulu, kaasa arvatud terve köide, mille andis välja Honoré de Balzac. Beau Brummelil oli tohutu mõju inglise moeajaloole ja inglaste hügieenile ning tema kaotusest ei ole Suurbritannia kummaski valdkonnas tänini toibunud.

  • [Olles põlastanud köögivilju, küsiti Brummelilt, kas ta neid üldse kunagi söönud on:] Proua, ma sõin ükskord ühe herne.
  • [Vastuseks kerjusele, kes palus talt poolt penni:] Vaene mees, ma olen sellest mündist kuulnud, aga mul pole kunagi ühtki olnud. [Ja Brummel andis šillingi.]


Tema kohtaRedigeeri

  • Kuigi seda otse välja ei öelda, on Mr Frank Churchill dändi. Printsregendi ajastu (1811-1820), millesse asetub ka Austeni parim loomeiga, oli dändide kuldaeg. Printsregent (tulevane kuningas George IV), kes valitses oma vaimuhaige isa George III asemel, oli Euroopa Esimene Dändi. Dändid on kaasaegse kolmeosalise meesteülikonna loojad, kes hindasid üle kõige rafineeritud maitset, elegantseid kombeid ja välist sära. Paljud neist, eelkõige printsregent ise, olid andunud elunautijad, kes saatsid oma päevi mööda enda sättimise, poodlemise, klubides logelemise, teatris käimise ja võiduajamistega. Mõned neist, nagu dändinduse looja Beau Brummel, oli tuntud oma salvava ja südametu huumori poolest. Kõigis Austeni romaanides kohtab dändisid ja reeglina on nad negatiivsed tegelased. Austenile printsregent ei meeldinud, kuigi viimane oli tema loomingu tuline austaja, kel igas oma residentsis oli täielik kogu tema teostest. Kuulnud, et Austen on jälle Londonis käimas, lasi printsregent oma Carlton House'i raamatukoguhoidjal reverend James Stanier Clarke'il organiseerida talle ringkäigu majas, mille käigus viimane soovitas Austenil pühendada oma järgmine raamat printsregendile. Selleks raamatuks sai Emma. (lk 543)