Colette Vivier

Colette Vivier (neiupõlvenimega Colette Lejeune; 4. juuli 1898, Pariis - 9. september 1979, Pariis) oli prantsuse laste- ja noortekirjanik.

"Väike teater"

Tsitaadid väljaandest: Colette Vivier, "Väike teater", tlk Aita Kurfeldt, 1978.

Gervais püüdis küll rutata, aga sellest ei tulnud midagi välja: porgandikott takistas teda kiiresti edasi liikumast. Mitte et kott oleks väga raske olnud, kuid sel oli põhjas auk ja iga silmapilk libises mõni porgand sellest august välja. Muidugi oleks Gervais võinud teha sinna sõlme või, veel parem, ära kasutada nöörijupi, mis tal taskus oli, kuid see mõte ei tulnud tal pähegi. Ta peatus, korjas mahakukkunud porgandid üles ja jätkas ohates oma teed. (lk 5, algus)

Eesriiete tagant ilmus nähtavale kõhukas mees peaaegu palja pealaega, ainult kõrvade kohal kähardumas hallid juuksetutid. Tal oli kollane ja tursunud nägu ning pungis silmad, mille portselansina siiski kogu näole haiglasest jumest hoolimata lõbusa ilme andis. Rohelisetriibulise pluusi ja keha ümber seotud laia musta vöö järgi oleks võinud teda mõneks näitemänguröövliks pidada. (lk 14)

[Lucas:] "Kus te elate sel ajal, kui te oma näidendeid ei mängi?"

Flora ajas silmad pärani.

"Ikka vankerelamus! Kas te ei näinud seda?"

"Nägin küll, aga ma arvasin... Teil pole siis kuskil maja, kodu?"

"Meil on vankerelamu," kordas Flora hämmelduses. "Küll te olete pentsik oma küsimustega. Selge, et meie majal peavad olema rattad, sest me ei jää iial kauaks ühte kohta, ja ratastega maja on ju palju parem kui ratasteta maja, mis iial paigast ei liigu." (lk 18)

"Aga kus te siis koolis käite?" küsis Lucas niisama imestunult kui Flora.

"Me ei käigi koolis. Ah, see veel puuduks! Poisid on küll õige natuke seal käinud, aga mina mitte üks raas. Siiski oskan ma lugeda, tõsijutt... Milie õpetas mind oma kokaraamatu järgi. Milie’l on kokaraamat," teatas Flora uhkelt.

"Ja muid raamatuid peale selle teil ei ole?"

"Milleks, kui mul on oma amet? Ma mängin ja tantsin. Selleks pole raamatuid vaja!... Kas teil on mõni amet?"

Lucas pidi tunnistama, et tal pole mingit ametit, ja Flora mõõtis teda üleoleva pilguga, nii et poiss punastas kõrvuni. (lk 18)

[Flora:] Valentin vihkab teatrit, ta nääkleb kogu aeg isaga, ja arvake ära, kelleks ta tahaks saada, jah, arvake ära! Pagariks! ... Nagu oleks ei tea kui huvitav asi saia ja leiba teha. (lk 19)

Ja Flora täitis oma lubaduse. Ta ilmus kohe, hõljudes kergelt oma lühikeses punases kleidis, tegi mõned tantsusammud, naeratas, keerutas end ja osutas graatsilise žestiga tahvlile.

"Miks sa kirjutasid selle nime, Gervais? Kes on see Duronchel?"

"Ma ei tea," hüüdis Lucas, "ma ei tea enam! Ei, ma ei tunne Duroncheli ja ma olen kõik unustanud, kõik!"

"See on kentsakas nimi," ütles Flora lõbusalt. "Du-ron-chel... Meie "Naljakas koolis" pole niisuguse nimega õpilast, ja sellest on väga kahju, sest kui see Duronchel olemas oleks, siis oleks ta kindlasti suur naljahammas, tal on ju säärane nimi! Oo... mul tuleb hea idee! ... Kui me mõtleksime selle Duroncheli välja, Gervais, ja teeksime igasuguseid vempe ning paneksime kõik tema arvele, nii et keegi meiega pahandada ei saaks? Gilles, Valentin, tulge ruttu, saab nalja!" (lk 20)

"See poiss tegi asja muidugi paremini ära kui minu suured pojakolaskid, kes olid liikumatud nagu puupakud — just nagu alati!" ütles isa välja oma arvamuse, heites süüdlastele pilgu täis vimma. "Kas teate, noormees, et te olete väga hea nendes kohtlaste rollides? Kõige raskem on just tabada seda lollikese laadi, ja teis on... midagi niisugust..."

"Ah nii... tõesti?..," kostis Lucas, kelle heameelt see ootamatu hinnang pisut jahutas. (lk 22)

Kella kuue paiku andis palavus järele; Seine'ilt tõusis värskendavat hõngu ja Milie tundis end taas elustuvat. Pärast etenduse lõppu oli ta jälle oma pesu kallale asunud: ta nühkis ja loputas ja vaatas hajameelselt väikese linna maju, valeyaid õunapuubukette, mis särasid nagu hele kuupaiste. Küll oleks hea Andelys'sse jääda! Eile olid nad Fleury-sur-Andelle’is, ülehomme on nad Pont-de-l'Arche'is... Nad aina rändasid ja rändasid ning Milie pidi mõnikord mälu pingutama, et meelde tuletada, kuskohas nad parajasti on. (lk 24)

"Mul pole enam valus," kordas Gervais hambaid kokku pigistades.

Milie oleks kõigest hingest tahtnud seda uskuda, aga ta oli endale nüüdsama nii palju etteheiteid teinud, et täieliku rahustuse saamiseks otsustas sideme lahti võtta. Kui ta siis nägi paistetanud ja lilladest laikudest kirjut pahkluud, ehmus ta hirmsasti. Võib-olla oli tarvis panna kompress, et peatada paistetust, kompress või kuum mähis? Ta soris kastis, mis oli talle panipaigaks kõikvõimalike asjade jaoks, ja leidis sealt veidi allesjäänud sinepipulbrit. Tore, see ajab asja ära! Aga kuidas Gervais karjus, kui õde pani talle jalale riidetükisse mässitud aurava pudru. Väike Leo ruttas talle appi ja Flora nimetas vanemat õde mitte kellekski vähemaks kui timukaks! (lk 26)

[Milie:] "Ma tõin teie sideme tagasi, proua. Ma panin Gervais'le pahkluule kuuma mähise: mul on natuke sinepipulbrit..."

"Kuuma mähise?" hüüdis memme suure naeruga. "Mina ei taipa midagi jalanikastusest, mu laps, aga teie näite taipavat sellest veelgi vähem! Pagana pihta, pöörduge ometi apteekri poole, kui te ei taha arsti juurde minna; ega arstiteadust omast peast välja ei mõtle!" (lk 28)

Küll on hea lasta end lohutada! Kui võileib oli söödud ja kohv joodud, hakkas Milie usaldavalt oma elust jutustama: ta tundis end nii hästi selles vaikses toas selle proua juures, kes teda nii heatahtlikult kuulas! Ta rääkis oma emast, rääkis armsast Honfleurist ja sadama-majakesest, kus ta oli veetnud oma lapsepõlve, esiteks üksinda, hiljem, pärast teiste laste sündi, koos Valentini, Gilles'i, Gervais', Floraga. Siis oli isa saanud veidi raha ja teinud otsuseks organiseerida Väikese Teatri — see oli tema eluunistus — ning minna hea õnne peale mööda maanteid rändama. Aga igal aastal läksid nad ikka jälle sellesse majja tagasi. Ja kui õnnelik oli ema, kui ta jälle sinna jõudis, kui ta leidis eest vana onu Noroît' — juhul kui see parajasti ulgumerel lainetega ei võidelnud! Ema polnud iial suutnud harjuda vankerelamuga, ja kui ta viimast korda Honfleuri tagasi tuli, veidi aega pärast Leo sündi, vihastas onu Noroît ennast näost siniseks, nähes, et ema nii kõhnaks oli jäänud. Onu ja isa vahel tekkis hirmus sõnavahetus ja kõik lõppes muidugi täieliku tüliga. Ja veel üks teine lõpp oli lool: tuli kuri kopsupõletik, mis ema ühe nädalaga hauda viis.

"Pärast seda oli isa nagu hull," rääkis Milie kiiresti edasi, "ta ei võinud näha seda maja, kus ema nii haige oli olnud; ta müüs selle ära ja raha läks võlgade tasumiseks. Onu Noro"t tahtis Gilles'i enda juurde jätta, et õpetada talle madruseametit — Gilles armastab nii väga merd! — aga isa ütles ära ja me lahkusime kõik vankerelamus ning pole sestsaadik enam Honfleuri saanud." (lk 30)

Memme tõstis käed taeva poole.

"Koolis käia. .. Kas nad ei käi siis koolis?"

"Kuidas nad peaksid teie arvates seal käima? Täna oleme siin külas, siin linnas, homme teises... me ei püsi iial paigal."

"Kus lugu! No see on juba tõesti liig! Teie isa, teie isa . . . Kool on ju ometi sunduslik?"

Milie nihutas end toolil ja heitis perenaisele pisut vaenuliku pilgu.

"Ei, ei, proua, igatahes pole ta sunduslik rändnäitlejaile," seletas ta toonil, mis vastuvaidlemist ei talunud. "Isa on rändnäitleja ja tal on õigus kasutada oma lapsi oma äranägemise järgi, kui neile selle eest ei tasuta. See on seaduse poolt lubatud, proua, ja isa ei tee midagi halba." (lk 31)

Neid õpetusi küll, mis Milie Valentinile enne äraminekut jagas!

"Ära lase Leod Seine’i äärde, ja peaasi, hoidke gaasi-vabrikust eemale!"

Oleks võinud arvata, nagu peaks vabrik tema äraolekul plahvatama! (lk 39)

"Mis siis veel on?" küsis põetaja kärsitult. "Mul on kiire, mu väike preili."

"Asi puutub mu isasse, tema tervis pole hea, ta ei taha arsti juurde minna, ta ei taha ennast ravida," seletas Milie kiiresti. "Kas te ei saaks teda läbi vaadata, kui ta juba kord siin on? Mu süda oleks hoopis rahulikum!"

"Kas olete päris kindel, et ta on haige? Sest mis puutub teie vennasse... Mulle paistab, et teie kipute kõike liiga mustades värvides nägema, mis?"

"Jah, ta on haige, proua, ma olen selles kindel, igatahes ma usun seda; ta on näost väga kollane ja... Kui mina talle sellest räägin, saab ta vihaseks, aga teiega ta nii ei julgeks, teile ei saa ära ütelda, ei!"

Haigepõetaja naeris veidi: mäherdused kummalised inimesed need rändnäitlejad, tüdruk sama veider kui poiss! (lk 40)

Haigepõetaja astus sammu ettepoole.

"Härra, palun nii lahke olla ja mulle järgneda."

Prosper Castille ajas ehmunult silmad pärani ja vaatas toas ringi, et kas seal ehk kedagi teist pole. Aga ei, ilmselt kõnetati just teda niisugusel käskival viisil.

"Ma... ma..." kogeles ta, "jah, muidugi, proua!"

Kus oli "hirmuäratav isa"? See oli kuülekas ja kohkunud mees, kes koos prille kandva põetajaga ukse taha kadus. (lk 40-41)

Isa Castille' tervis polnud kiita. Haige sapipõis, väga kõrge vererõhk... Lühidalt, tal tuli mõneks ajaks haiglasse jääda.

"Te oleksite pidanud ta varem siia tooma," ütles arst Milie'le. "Pagana pihta, kui inimene on kuuekümne kahe aastane, siis tuleb enda eest hoolitseda! Ja teie isa on oma vanuse kohta küllalt... kulunud." (lk 41)

Uudised, mis Milie vankrisse tõi, võttis iga laps omamoodi vastu. Oo, nad haletsesid kõik üksmeelselt isa saatust, aga niipea kui nad olid aru saanud, mis isa haiglas viibimine nendele tähendas, muutus kõik. Sellal kui Flora ilmutas suurimat meeleheidet teate juures, et nüüd ei tule enam esinemisi ega tantse — vähemalt mõne aja jooksul —, ei võtnud mõlemad poisid vaevakski oma rõõmu varjata. Lõpp etendustel, veiderdamisel, kukerpallitamisel! Nad olid vabad! Milline kergendus! (lk 43)

Naerma pahvatades osutas Flora sõrmega vennale.

"Pole ühtigi vaene, vaata: ta on niisama punane nagu mu ilus kleit! Ja kõik sellepärast, et ta hakkab koolis käima! Häh, kui mina tema asemel oleksin..."

"Aga sa hakkadki koolis käima, samuti nagu tema," kostis Valentin karmi häälega. "Mis sa õige arvad, väike ritsikas?"

"Ku... kuidas, kuidas? Ah ei, see veel puuduks! Eks ole, Milie, kallike, ma ei hakka ju koolis käima?"

Paraku teatas Milie, kallike, selge sõnaga, et Valentinil on õigus, ja Flora hakkas hädaldama. Ta vihkas kooli, ja kui teda sunnitakse sinna minema, peksab ta kooliõpetaja läbi, nii et ta välja visatakse!

"Või ma jään kurvastusest haigeks ja sa pead mu haiglasse panema nagu isa," lisas ta trotslikul ilmel. (lk 45)

Tolmuimeja? Elektripliit? Milie oli neid näinud ainult vaateakendel. Ta keeras ettevaatlikult pliidi nuppusid — aga ei midagi, mitte mingisugust leeki. Kindlasti oli ta niiviisi keerates midagi rikkunud! Ja mis nüüd teha? Milie vaatas aralt ringi ja — oh õnne! — ta pilk langes väikesele piiritusepriimusele, mis oli üsna ülal viimasel riiulil: see asi oli talle tuttav!

Tee oli varsti valmis. (lk 47-48)

Hüva, nüüd siis tolmuimeja kallale! See tuli kuhugi lülitada, seda Milie teadis. Pika otsimise peale leidis ta kontakti, kuid aparaat võttis niisama vähe vedu kui pliit. Võib-olla pidi vajutama varrele? Ta kobas üleval ja all, ta sõrmed sattusid tillukesele hoovale, ja äkki kostis kõrvulukustav mürin, nii et ta arvas, et ta pea lõhkeb. Ta laskis aparaadi langeda ja vajutas jälle kiiresti hoovale. Järgnes nii õnnestav vaikus, et ta ohkas kergendatult. Ja pisut rahustatuna võttis ta koleda looma jälle kätte. Kui palju vaipu! Kui palju mööblit! Ja seal nurgas oli televiisor! Siin oli väga kena, aga mitte nii kena kui memme juures, mõtles Milie, liigutades siia-sinna tolmuimejat, mis enam ei töötanud. (lk 48)

Ja sel hetkel kõlistati — see oli pikk ja käskiv helin. Milie jooksis ukse juurde. Ei kedagi, ja ometi jätkus helin, paistis, nagu tuleks see koridorist... Oi, see oli kindlasti telefon, jälle üks keeruline asi! Rabistanud juhtmete kallal, võttis ta viimaks kuuldetoru ja tõstis kõrva juurde. Jumal tänatud, helin oli lakanud. Üks meeshääl küsis:

"Kas see olete teie?"

"Jah, mina," vastas Milie viisakalt.

"Vabandage, kallis, et ma teid äratasin. Ma tahtsin teile öelda, et me einetame Pauli restoranis Payotte'idega. Kohtumine on kell kaksteist kolmkümmend. Kas uus passija tuli?"

"Jah, härra, ma tulin."

"Kuidas? Kuidas?" küsis hääl.

Kuid Milie oli kuuldetoru juba tagasi pannud. (lk 48)

[Esimese koolipäeva muljed:] Teised ei jaganud põrmugi seda vaimustust. Gilles pomises: "Mitte midagi," ja Flora piirdus sellega, et ütles, tema pinginaaber olevat "nõid". Miks? Sest et tal on suur nina. Rohkem temalt kätte ei saanud, ta kordas aina: "Nina... nina!"

"Ja mina," ütles Leo, "ma nutsin, et sind polnud seal, ja mul oli üks komm. Siis ma nutsin veel, ja siis mul polnud kommi." (lk 49)

Gilles oleks kõigest hingest tahtnud "harjuda", et pidada Milie'le antud sõna, aga mida aeg edasi, seda raskemaks see talle läks. Kuna ta ei osanud muud kui lugeda ja kirjutada, siis oldi sunnitud panema teda algklassi, kus ta oli koos temast palju nooremate poistega. Kuidas ta oleks saanud nendega sõbrustada? Üksinda oma nurgas, ilma kellegagi rääkimata, konutas ta mingis tardumuses, millest teda vahetevahel äratas õpetaja hääl:

"Noh, Castille, vastake!"

Ta võttis end kokku, kogeles mõne sõna, kuid see polnud iial see, mis oleks pidanud ütlema, ja talle tegi ka ränka vaeva kuulata lauseid, mis tulid kateedrilt, kiiresti nagu mere lained, veel üks ja ikka veel üks. Enne kui ta oli esimesest aru saanud, paiskus teine tema peale, tal läks kõik segi, nii et ta lõpuks loobus kuulamast. Milie oli tahtnud ta kooli saata? Hea küll, ta oli siin. Mida võidi temalt rohkem nõuda? (lk 51)

Ta jooksis otse sadamasse, et vaadata laevu. Siin lossiti sütt, seal laaditi kaste, ja selle kaubaauriku nimi oli "Marie-Pierre" ning too kalapaat tuli Fecamp'ist. Kail hõljus mudase vee hõng, aga kui astusid üsna äärele, võis tunda tugevat vetikate ja soola lõhna, millest laevatekid olid läbi imbunud. Gilles hingas seda ahnelt sisse. (lk 51)

Võis öelda, et Prosper Castille'l oli tütar, kes temaga sarnanes. Juba teisest koolipäevast peale oli Flora hakanud oma võluvõimeid kasutama. Õpilased? Õpetaja? See oli publik, kes tuli vallutada, tunnid ja ülesanded olid palju väiksema tähtsusega! Kaaslaste arvates oli ta küll pisut veider oma lohakalt ettepandud põllega ja pikkade sassis juustega, kuid võimatu oli mitte naerda tema tempude üle! Tema väikestest tantsudest satuti vaimustusse, omavahel sosistati, et ta magab elamisvankris — see on niisama hea kui lageda taeva all! Ja tema igasugused väljamõeldised! Eks roninud ta ju ühe kullimängu ajal pärna otsa, et pääseda tagaajajast? See oli muidugi toonud talle kaks halba hinnet, aga ta ei arvanudki neid enam kokku, sest neid sadas tema peale nagu rahet. Vastupidi Gilles'ile oli Flora terase vaimuga ja ta pidas kõike ilma vähimagi vaevata meeles; kuid ta ei suutnud ei paigal püsida ega vaikida. Õpetaja seletas parajasti mõnd ülesannet. Äkki katkestas teda lõbus viisike: endastmõistetavalt Flora. Ja kes oli joonistanud mustale tahvlile need žestikuleerivad tondid? Jälle Flora. Kool oli temale ikka veel "Naljakas kool", etendus, kus tema oli lavatäht. (lk 54)

Ja siis, kui tunnid olid lõppenud, ootas teda Rouen. Mitte kaldapealsed ega kõik need igavad monumendid, vaid need ilusad kauplused, mida õhtuti valgustati ja mis muutusid väikesteks võlumaailmadeks. Nägu vastu aknaklaasi surutud, valis Flora välja, mis ta oleks tahtnud osta: punasetriibuline seelik, kuldkee, paar roosast atlassist balletikingi — kättesaamatud aarded, mis ta aga tegi enda omaks, neelates neid silmadega. Kiskuda end lahti kõigest sellest ja minna tagasi vankrisse, kus keegi teda veel ei oodanud? Oh ei, ei! Minutid lendasid, ilma et ta oleks neid tähelegi pannud, ja kolm päeva järjest unustas ta Leole lasteaeda järele minna. (lk 54-55)

[Léo lasteaias:] "Ja mitte kuidagi ei saa väikemeest panna pingile istuma nagu peab!"

"Miks?" küsis Milie.

"Kas teie poiss, see suur blond, kes teda hommikuti siia toob, ei rääkinud teile? Noh, on päris tegu, kui tahad seda väikest sänikaela istuma panna: ei, tema seisab muudkui püsti — ja sõna ära sa looda temalt kätte saada!"

"Ta ei räägi iialgi palju..."

"Võib-olla, aga et suu terve päeva nagu lukus oleks, see on ikkagi liig! Ma tahaksin, et te näeksite teda söögitoas, kange nagu pulk, ja vaatab meid just niisuguste silmadega, nagu tal praegu on. Muidugi ei söö ta midagi."

"Ta ei söö midagi?" kordas Milie kurvalt.

"Leivakooruke, tükike juustu või õuna, see on kõik. See on tema viis protesti avaldada, ta teeb näljastreiki, näete!" lisas uksehoidja naerdes. (lk 55)

"Ma kirjutan talle," otsustas Milie; "ma ei tea tema nime ega aadressi, aga ma märgin ümbrikule:"Proua Memme, kostilastepidaja, maja väikese metsa serval," kindlasti saab ta mu kirja kätte." (lk 56)

"Koolivaheaeg algab kuu lõpul, nagu Gervais mulle ütles," tähendas Valentin pärast hetkelist mõtlemist.

"Koolivaheaeg?"

"Nojah, kool lõpeb ära!"

"Oo!" ohkas Milie jahmunult, "aga siis hakkavad Gilles ja Flora päriselt logelema!"

"On olemas laagrid..."

"Suvelaagrid? Et nad seal mõne haiguse saaksid?" (lk 56)

"Mis seal ikka, võta vastu ja las ta läheb üksinda," ütles Valentin õele. "Mis ta siingi teeb, aina logeleb!"

"Ma ei logele," vaidles Flora.

"Noh, kui sa ei logele, siis jääd siia."

"Ma logelen, ma logelen!" vastas Flora kähku. (lk 57)

Vaimustusest hoolimata ei suutnud ta hoiduda nutma puhkemast hetkel, mil rong liikuma hakkas, ja mis Milie'l temast viimasena meelde jäi, oli vaguniaknast väljakummarduv väike pisarais nägu. Aga küllap see möödus nagu suvine vihm: Milie tundis oma Florad [---]. (lk 57-58)

[Memme:] "Oh ei, tema eas ei paraneta nii kergesti. Mõni väike haigus, ja inimene jääb ühekorraga vanaks, mul on selles asjas kogemusi oma taadiga!" (lk 59)

[Memme:] "Rahal on oma tähtsus, ja ma hakkan aru saama, miks teil nii halvasti läheb: te ei oska asju korraldada, mu laps, aga igaüks on, nagu ta on..." (lk 60)

Aga paks Alain sikutas teda kleidist: ta seletas Milie'le omas keeles, et ta tahaks kallistada Léod, ja ta oli seejuures tõesti nii kena, et Milie lükkas teda ilma pikemalt ootamata oma väikese venna poole. Niisama hästi oleks võinud lükata teda kapi poole: Léo ei suvatsenud teisele vaadatagi ja siis viskas tugeva käetõukega ümber tabureti, just nimelt tema jaoks oli lähemale asetatud. (lk 60-61)

Sel hetkel kostis üks "kirevase päralt" ja nähtavale ilmus taat, kurguni ulatuv sinine põll ees, mis jäikades voltides tal peaaegu pöidadeni langes. Ta heitis võõrastele tulivihase pilgu, istus õlgpõhjaga toolile ja torises tasakesi, nähes tühje kohvikruuse.

"Kas tahad kohvi?" küsis memme, et tormi ära hoida.

"Kohvi, kohvi, me jääme päris lagedaks sinu kohviga! Nii et oma kodus ei saa siis ka enam rahu, kirevase päralt?!"

Mingi vaimustatud kõkutamine katkestas tema sõnu ja mõlemad naised vaatasid hämmeldunult teineteisele. Kes oli naernud? Léo! Jätnud õe järsku sinnapaika, läks ta uustulnuka juurde, jäi tema ette seisma, ja kui oli teda hoolega uurinud, nagu oleks tal tegemist mingi imeliku nähtusega, käsutas valju häälega:

"Veel!"

Öelnud seda, ronis ta taadi põlvedele. Ja kõige hämmastavam oli veel see, et taat ei protestinud. (lk 61)

Sellest tuli terve stseen, kuid Gilles'il oli nõrkade kangekaelsust ja temast ei saanud jagu ei ähvardused ega etteheited. (lk 62)

Proua Désobert oli väga ilus, väga hästi kammitud, rikkalike kahvatublondide juustega, mis meenutasid kinoafiššidel kujutatud staaride omi, ja passija oli veelgi ilusam kui tema, sest ta kandis tohutu suuri kõrvarõngaid — kaht kuldvõru, mille küljes rippus pärl. Härra Désobert polnud kaugeltki nii ilus, ta oli liiga paks, kuid ta naeris kogu aeg ja peale selle suitsetas ta piipu, mis Florale iseäranis meeldis, ilma et ta oleks teadnud, miks. Aga maja jättis kõik muu varju. See asus Roosipuude tänavas (väga ilus nimi) ja selles oli loendamatuid tube ning lisaks trepp, mis viis teisele korrusele, ja seal teisel korrusel, üsna ülal, pidi Flora magama, iseäralikus toas, kus oli niisama iseäralik voodi — padjarulliga, valge padjaga ja — oo imet! — roosa sulgvaibaga. Trouville'is oli muidugi ka plaaž ja meri, aga need polnud nii suured uudisasjad ja pealegi oli Floral majas nii palju avastusi teha, et muu jäi teisele plaanile. (lk 64)