Roos: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
41. rida:
* Te vaimustute kütkestavast mitmekesisusest, [[loodus]]e ammendamatust rikkusest. Te ei nõua ju, et roos lõhnaks nagu [[kannike]], aga miks tohib siis ülim [[rikkus]] – [[vaim]] – eksisteerida ainult ühel kujul?
** [[Karl Marx]], "Märkmeid uusima Preisi tsensuuriinstruktsiooni kohta" (1843; Vikerkaar, mai 2019,
70. rida:
* Tal oliwad täna suured [[plaan]]id pääs ja [[punane]] roos [[riided|riiete]] all rinnas. Ja nüüd korraga: ei ole [[aeg]]a.
** [[A. H. Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/Noored_hinged/13 "Noored hinged"], peatükk 13
* Ja nagu mingisuguse tundmata ülivõimu sunnil sammusin sinnapoole, mõttes hulk ilusasti korraldatud [[sõna|sõnu]], [[keha]]s taltsutatud värin, rinnas peksev [[süda]] ja käes — poolpuhkenud [[punane]] roos. Ta ette seisma jäädes tahtsin oma [[suu]] lahti teha [[rääkimine|rääkimiseks]], aga pääs ei leidunud taipu ega keelel sõnu, ainult [[silm]]ad lõid niiskelt virvendama. Tummalt, kohmetuna sirutasin väriseva käega pikal varrel kiikuva roosi ta poole ja tummalt, nagu pakutudki, võttis ta roosi vastu, huultel nagu tardunud ehmatushüüe või võdisev naerujoon.
** A. H. Tammsaare, [https://et.wikisource.org/wiki/Varjundid "Varjundid"]
* [[Inimene]] otsib küll [[tõde]], teeskleb otsima, sest tema tahab, et teised usuksid tema tõeotsimist. Aga tõde on inimesele ometi nagu kuri kiskja või tuhandeokkaline roos.
81. rida ⟶ 79. rida:
* Suur suutäis ajab [[suu]] lõhki ja iga [[lind]] võib laulda ainult nii, nagu talle nokk on kasvanud, ja kui keegi teine arvab, et ta teise eluteed võib roosidega ehtida, siis ei tohi ta pahaks panna, kui teda kästakse sülest maha heita takjad ja [[ohakas|karuohakad]] ja kõrve[[nõges]]ed, enne kui ta läheneb sellele, kelle eluteed ta tahtis ehtida.
** [[Oskar Luts]], "[[Suvi (Luts)|Suvi]]"
* Oh, keerlesid juba uue laulu sõnad [[rätsep]]a peas: neiu, sa oled nagu päris roos nende puust nikerdatud rooside kõrval! Pärisroosil oli meistrile — meistrile, ütles ta, ja naeratas häbelikult — üks imelik palve. Tal olla tüütu [[kosilane]], [[vanapoiss]] Tartu tagant. Ei andvat enam asu ega hingerahu see vanatüütus! Kas ei oleks nüüd meister nii vastutulelik ja teeks selle austaja peale ühe õige toreda ja tabava [[pilkelaul]]u? Muidugi olevat piinlik, et tema kui naisterahvas avaldab niisuguseid südameasju ühele võõrale meesterahvale, aga kuna meister olevat nii tõsine ja mõistlik inimene... Sellejuures vaatas ta meistrile otse silma sisse ja läbi silma otse südamesse, ja ta pilk oli nii puhas nagu allikavesi kase varjus. Meister hõõgus üleni — seekord mitte vihast, vimmast ja ägedusest, vaid neiu Roosist, Räisa tagakambrist ja õitsvatest toomedest. Ooh, muidugi saab Roosi-neiu selle laulu! Usaldatagu talle ainult, missugune meesterahvas see tüütu kosilane õieti on, ja siis... "Kõrget kasvu," sosistas Räisa roosilille-taoline peretütar, "mustaverd, mustade vurrudega, uhke ja kõrgi olemisega." (Seda ta ei öelnud, et kõneleb kurje jutte rikastest inimestest ja kipub neid pilkama.) Juhan tegigi laulu. Võib-olla oma elu kõige parema pilkelaulu. Mustast, maiast, karvasest puudlist, kes sörgib Räisa-Roosi kannul ja limpsab keelt — tühja tuult limpsab, sest neiu hell süda tuksub hoopis teisele, jah, hoopis kellelegi teisele... Vaene, maias [[puudel]]! Jah, vaene puudel... sest kaks nädalat pärast seda, kui meister oma laulu oli neiule üle andnud ja sooja käepigistuse osaliseks saanud, tänitas seda laulu juba terve vald, varsti terve kihelkond. "Ohohohoo ja ahahahahh-aa," ägati läbi valju, toore naeru, "kas olete te kunagi varem kuulnud, et üks rätsep võib olla koguni {{Sõrendus|nii}} kerge, et teeb iseenese armutundmusest laulu?" Iseenese peale! Laul sai väga lauldavaks ja Roosi selle läbi väga tähtsaks, talle tuli kosja nahakaupmees linnast, venepoodidest, ja nende pulmaski veel lauldi seda laulu. Aga rätsepal oli tunne, nagu oleks see taevakarva siniste silmadega neiu löönud uued, teravad [[käärid]] tema südamesse, sügavale ja jäädavalt.
** [[Leida Kibuvits]], "Soomustüdruk", 1986, lk 11-12
94. rida ⟶ 92. rida:
* [Louis de Touraine:] Kõige poeetilisem [[pilt]], mis üldse on mõeldav, on [[mõõk]] roosides. Kas pole nii? Siin on ühendatud kõik, mis maailmas [[ilu|kaunist]] — [[jõud]] ja õrnus, au ja [[armastus]], [[mees]] ja [[naine]].
** Karl Ristikivi, "[[Rõõmulaul]]", Lund
* "Te teate vahest ka, et roos on [[Jeesus|Kristuse]] sümbol — juba vanast ajast peale?"
:Pidin tunnistama, et ma tundsin ainult üht sümbolit ja see oli [[rist]].
:"Rist on [[surm]] — roos on [[elu]]. Need kuuluvad kokku. Ilma üheta ei oleks teist."
* Karl Ristikivi, "[[Rooma päevik]]". Lund
* Inglased ehitasid kirikuid ja büroohooneid viktooriastiilis ning kaunistasid aedu haruldaste palmide ning ehispõõsastega. Kuberneri ja teiste ametnike abikaasad püüdsid üksteist toretsevate ehisaedadega üle trumbata. Seejuures polnud neil vaja kordagi käsi mullaseks teha, sest maja ja aeda hooldas hulk tseilonlastest teenreid. 1830. aastal importis leedi Horton Mauritiuse saarelt uue roosisordi. Puutumata kokku kodumaiste taimekahjuritega, õitses ''lantana camara'' üsna varsti mitte ainult kuberneriproua aias, vaid metsistus ja levis üle kogu saare. Võib-olla kandsid linnud võõraste taimede seemneid oma pugudes Indiasse, sest roos hakkas kasvama ka kohalikel loomakaitsealadel Bandipuri ja Mudumalai džunglites. Meeldiva nime taga varjab end aga saatanlik [[väänkasv]]. Tal on kuni kolme meetri pikkused okkalised köitraod, mis üksteisega läbisegi põimuvad. Niisugustest padrikutest pääseb läbi vaid elevandi seljas. Ürgveised, Lõuna-India [[gaur]]id, on selle võõra olevusega enese kõrval juba harjunud. Õrnad helerohelised ''lantana camara'' kasvud on neile isegi maiuspalaks.
** [[Ursula Ullrich|Ursula]] ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 66
* See väike neljanurgeline muruplats, mida ümbritsevad kõrgele alusele poogitud roosipuud, ei paistagi mulle väike. See oli jälle omaette maailm. Kõige tähtsamad olid siin roosid. Närtsinud õied lõigati iga päev kääridega maha, teisi roose lõigati tuppa toomiseks ja pandi paljudesse väikestesse vaasidesse. Vanaema oli oma rooside üle üüratult uhke, olles veendunud, et nende suurus ja ilu oli kõik saavutatud "tänu ööpottidele, mu kallis. Magamistoa väetis — miski ei anna sellega võrrelda! Kellelgi teisel ei ole niisuguseid roose, nagu minul."
** [[Agatha Christie]], "Minu elu lugu"
* Roosid on ühed vähesed taimed, mille õied näevad vaasis välja kaunimad kui kasvades. Saalis, suures vaasis, tulevad nende sügav värvus ja lõhn paremini esile kui väljas. Mis puutub täiesti lahti läinud roosiõitesse, siis nendes on midagi üsna labast, midagi madalat ja rämedat nagu kammimata peaga naises. Toas mõjuvad roosid müstiliselt ja suursuguselt.
** [[Daphne du Maurier]], "Rebecca"
* Vähegi korralikul kiriklikul [[laulatus]]el pidid olema ka pruutneitsid, kõige vähem [[neli]], kaks pruutpaari ees ja kaks taga. Uhkemates [[pulm]]ades tõusis see arv kuni [[kaksteist|kaheteistkümneni]]. Pruutneitsidel pidid olema ühte värvi kleidid, oli lubatud ka [[roosa]]d või helesinised. Kuid kandvama osa väljaminekuist oli sunnitud tegema [[peiupoiss]]. Tema pidi palkama "kaleši", sõitma oma neitsile järele ja muretsema talle lillekimbu, mis võis koosneda ainult valgetest või kreemivärvilistest roosidest, ümbritsetud pitsiäärelise paberimansetiga.
** [[Elfriede Lender]], "Minu lastele", 2010, lk 66-67
128. rida ⟶ 124. rida:
:"Mida sa teed?" küsis Lucille.
:"Sõnaraamat on kuivatatud [[lill]]i täis," vastasin mina. "Vanaisa."
:"Ta pani [[kuldking]]ad o-tähe alla. Ilmselt [[orhidee]]d."
* [[Marilynne Robinson]], "Majapidamine". Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Varrak, 2007, lk 116
136. rida ⟶ 132. rida:
:"Ei kasvata, ise kasvavad."
:"Issand, kui ilusad, roosad, kollased, punased, valged! Issand, see on vist roniroos! Miks tal sinised õied on?"
:"Sort on selline."
* [[Helju Pets]], "Klassikokkutulek Kassaris", 2014, lk 111
==Luule==
| |||