Mõrvar: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
9. rida:
* Kuue tunniga ei juhtunud midagi ebameeldivat. Tom oli kartnud, et järsku tuntakse ta ära isegi nii väikeses [[hotell]]is, kartnud, et registreerimistaotluse vastu võtnud ametnik võis tema nime tähele panna; aga järgmiseks keskpäevaks olid autol numbrid ilusti küljes. Ka [[ajalehed]] ei kirjutanud Thomas Ripley tagaotsimisest, Milesi juhtumist ega San Remo paadist. See tekitas iseäralikku ebamaist [[õnn]]etunnet. Isegi Thomas Ripleyna olemine ei masendanud teda. Tom lausa nautis seda, pakkus üle endise Tom Ripley sõnakehvusega, tõrjuva olekuga, alaväärsustundega ja igatsevate vilkspilkudega. Kes küll peaks temasugust veidrikku ''mõrvariks''? Pealegi oleks teda võidud kahtlustada ainult Dickie mõrvamises San Remos, aga paistis, et politseil polnud juhtlõnga. Elu Tom Ripleyna pakkus vähemalt ühe [[lohutus]]e: vabastas süütundest Freddie Milesi rumala, mõttetu tapmise pärast. (lk 130)
** [[Patricia Highsmith]], "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007
 
 
* Õudus-, põnevus-, krimimeedia on üks neist lavadest, kus neid konflikte läbi mängitakse, etendatakse, lavastatakse. Eetilises plaanis võiks mõelda [[lava]] olemuse peale. Kuidas mängida läbi ajaloolisi, ühiskondlikke [[trauma]]sid? Kas mõrtsukate esiletõstmine ja [[aupaiste]]ga ümbritsemine on siin kõige parem tee? Näiteks tõsiseltvõetavad [[holokaust]]iteemalised [[film]]id on keskendunud ikka sellele, kuidas [[ohvrid]] mäletavad ja traumat läbi töötavad. Popajaloo dokid räägivad aga siingi lõpmatult [[natsid]]e saladustest, tehnikast jne, luues mingi müstilise [[aura]] just [[massimõrvar]]ite ümber.
* Võib-olla leidub seal teisigi võimalusi konfliktsuse etendamiseks, lavastamiseks, traumade läbitöötamiseks kui hoolikas mõrvarite [[portree]]de maalimine.
** [[Ott Puumeister]], intervjuu: [[Mariliis Mõttus]], [https://www.muurileht.ee/true-crime-ajab-hamba-verele/ "''True crime'' ajab hamba verele"], Müürileht, 15. märts 2023
 
[[Kategooria:Elukutsed]]