Holokaust: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
156. rida:
:Võib-olla väga pika aja pärast võib kunagi kaaluda, kas saksa rahvale öeldakse sellest midagi enamat. Ma usun, et on parem, kui meie - meie kõik kanname seda oma rahva eest, võtame vastutuse enda peale (vastutuse teo eest, mitte üksnes idee eest) ja võtame siis saladuse endaga hauda kaasa.
:Himmler ei kirjelda massimõrva projekti mitte üksnes natsionaalsotsialistlikult hüsteerilises, heroilises keeles, vaid lisaks ka kristlikult kaunistatud eneseohverduse sümboolikas. Sellega stiliseeriti massimõrv mitte üksnes rahvuslikuks,vaid ka religioosse alusega missiooniks. Samas keelati sellest missioonist kõnelemine, seda missiooni peeti ka kuriteoks ning seega tuli seda varjata. Vaikimine, saladuses hoidmine, unustamine ning au, kuulsuse ja tunnustuse soov ristuvad siin väärtuste äärmises perverssuses.
* [[Aleida Assmann]], "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika". Tõlkinud Mari Tarvas. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 130-131
* Õudus-, põnevus-, krimimeedia on üks neist lavadest, kus neid konflikte läbi mängitakse, etendatakse, lavastatakse. Eetilises plaanis võiks mõelda [[lava]] olemuse peale. Kuidas mängida läbi ajaloolisi, ühiskondlikke [[trauma]]sid? Kas [[mõrtsukas|mõrtsukate]] esiletõstmine ja [[aupaiste]]ga ümbritsemine on siin kõige parem tee? Näiteks tõsiseltvõetavad holokaustiteemalised [[film]]id on keskendunud ikka sellele, kuidas [[ohvrid]] mäletavad ja traumat läbi töötavad. Popajaloo dokid räägivad aga siingi lõpmatult [[natsid]]e saladustest, tehnikast jne, luues mingi müstilise [[aura]] just [[massimõrvar]]ite ümber.
** [[Ott Puumeister]], intervjuu: [[Mariliis Mõttus]], [https://www.muurileht.ee/true-crime-ajab-hamba-verele/ "''True crime'' ajab hamba verele"], Müürileht, 15. märts 2023
==Välislingid==
| |||