Kaleidoskoop: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P HC: lisatud Kategooria:Optika |
|||
1. rida:
==Proosa==
* "Mind ei üllata enam miski," ütles vanamees. "Ma lihtsalt vaatan. Ma lihtsalt elan läbi. Kui sa ei saa [[Marss]]i võtta sellisena, nagu ta on, võiksid pigem [[Maa (planeet)|Maa]] peale tagasi minna. Siin on kõik püstihull, [[maapind]], õhk, kanalid, [[päriselanik]]ud (ma pole senini neist veel ühtegi näinud, aga olen kuulnud, et nad kusagil lähedal on), kellad. Isegi minu [[kell]] käitub naljakalt. Isegi [[aeg]] on siin üleval [[hull]]. Mõnikord on mul tunne, et ma olen siin ihuüksinda, mitte kedagi teist pole tervel sellel neetud planeedil. Ma võiksin selle peale kihla vedada. Mõnikord ma tunnen, et olen umbes kaheksa aastane, minu [[keha]] on kokku pigistatud ja kõik muu on suur. Jeesus, see on just paras koht vana mehe jaoks. Hoiab mind erksana ja hoiab mind õnnelikuna. Te teate, missugune on Marss? See on samasugune, kui üks asi, mille ma sain [[jõulud]]eks seitsekümmend aastat<!--//--> tagasi. Ma ei tea, kas teil kunagi sellist on olnud - nad kutsusid seda kaleidoskoobiks, klaasikillud ja riie ja [[pärl]]id ja kena [[praht]]. Tõstsid selle [[valgus]]e poole ja vaatasid läbi selle ja see lõi sul hinge kinni. Kui palju [[muster|mustreid]]! Vaat, niisugune on Marss. Naudi teda. Ei maksa nõuda, et ta oleks midagi muud kui see, mis ta on." (lk 87-88)
** [[Ray Bradbury]], "Marsi kroonikad", tlk [[Linda Ariva]], ptk "August 2002: Öine kohtumine", 1974
* Umbes kuueaastasena olin ma [[vaimustus|vaimustunud]] kaleidoskoobist. Keerasin seda nii- ja naapidi. Iga liigutusega tekkis mu silme ette ainulaadne [[pilt]] – selles oli midagi lõpmatult juhuslikku ja loomuldasa korrapärast, nagu kaleidoskoobis ikka. See oli imeline. Oli see siis mu enda liigsest [[uudishimu]]st või läks kaleidoskoop lihtsalt katki, aga järgmiseks olid mul peos kuus-seitse täiesti tavalist värvilise [[klaas]]i tükki. Mäletan siiani [[segadus]]t ja hoomamatut vastuolutunnet, mis mu endasse mattis, sest ma ei suutnud kuidagi ühitada torust paistnud müstilist, aina muutuvat visuaalset [[ime]]t (sõna "[[mandala]]" ma siis ei teadnud) ning peotäit midagi prügilaadset. Ja ometi teadsin, et need on üks ja sama. Viimaks lahendasin üle jõu käiva olukorra sellega, et matsin [[klaasikillud]] musta [[muld]]a nii salajasse kohta, et tänaseks ei mäleta ma seda enam isegi.
| |||