Marju Lepajõe: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
[[File:Marju Lepajõe.jpg|pisi|]]
'''Marju Lepajõe''' (
* Üks efektiivsemaid seminare [[Tartu ülikool]]i ajaloos on olnud mu meelest enne II maailmasõda [[Alexander von Bulmerincq]]i süüria keele tunnid, kus käisid enamasti ainult kaks õpilast: [[Uku Masing]] ja [[Arthur Võõbus]].
42. rida:
* Ega arutlemisoskust kusagilt mujalt kui kirjandusest saa. Me võime ju arutada praktilisi asju, kuidas parki koristada või liiklust korraldada, aga sealt ei teki midagi sellist, mis hakkab hinge avardama ja mille tõttu hing kasvab. Kui kirjandust ei loe, siis hing lihtsalt ei kasva.
** Priit Pullerits, [http://pluss.postimees.ee/4226893/religiooniloolane-marju-lepajoe-rahvuslikkust-tuleb-jaatada-ja-selle-ule-uhke-olla?_ga=2.29151353.453925824.1504261063-1750293588.1467277196 Religiooniloolane Marju Lepajõe: Rahvuslikkust tuleb jaatada ja selle üle uhke olla], Postimees, 1. september 2017
* Tõepoolest, võib näha, kui sageli lõpevad [[sümpoosion]]id hingelise segaduse ja mõttelise tühjusega - sest puudub [[vein]]. Harva esineb konverentse, kus veinipudelid avataks kohe hommikul. Kuid see on viga! Sellistel sümpoosionidel kõrgemate sünteesideni ei jõuta.
** [https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:195293/179975/page/7 Sümpoosioni mõistest] Akadeemia 4/2014, lk 6-7
* Eesti [[talupoeg]]lik eluvaade ja [[antiikfilosoofia]] sobivad miskipärast hästi kokku. Veetsin lapsena palju aega maal ja mäletamistmööda juba keskastme koolilapsena vaatasin lavka järjekorras istudes, et eesti talumehed on ikka täitsa sokraatilised, mitte sõnaohtruselt, vaid viisilt, kuidas asju arutatakse.
| |||