Kaarel Tarand: erinevus redaktsioonide vahel

* Loova [[inimene|inimese]] esimene valik peaks olema loomine, mida häirivad võimalikult vähe askeldused [[raha]] ja [[bürokraatia]] vallas. /.../ Mulle tundub see hea märk, kui loojad keskenduvad loomingule ega püri iga hinna eest, s.t hädapärase leivapalukese pärast kultuuri administreerimisega seotud ametikohtadele.

* Arvamusküsitlustes kahjuks ei küsita inimeste käest, kas nad sooviksid teiste inimeste vastu olla pigem head või halvad, aga ma arvan, et suurem jagu vastaks ausalt, et tahavad head nii endale kui ka teistele. Alati ei tule välja, sest inimesed ei suuda hästi korrastada oma tegevust ajas. Kui on liiga kiire, tuleb inimsuhetes saatuslikke vigu ette sama kindlalt nagu liikluseski. Tähendab, soojust, pehmust, headust tekib juurde, kui tekib rohkem vaba aega[[aeg]]a.

* [I]gaühe [[Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei|komparteiline]] tegevus oli ja on tema enda südametunnistuse asi, kui tema minevikus[[minevik]]us pole midagi kriminaalset, nagu näiteks küüditajate puhul. Komparteis karjääri tegemine oli kõlbeliselt kehv valik. Ma ei taha selle eest kedagi karistada, Eesti Vabariigi taaskehtestamine on moraalitutele ja [[usk|usuta]] hingedele[[hing]]edele mu meelest piisav karistus – kui Eesti poleks meie tegelikkusesse tagasi tulnud, siis poleks ükski komparteilane pidanud oma minevikus tehtud valikuid ja otsuseid analüüsima ja mõnda neist loodetavasti ka kahetsema. Minu ainus lisatingimus on, et praegu, vabas riigis needsamad endised kommunistid ei hoopleks oma minevikuga ega püüaks musta valgeks rääkida, just nagu oleks just kompartei abiga oma materiaalsete ihade ja võimujanu rahuldamine olnud mingi aateline tegevus.

* [[Ajaleht]] ju peegeldab tegelikku [[elu]]. Ma ei saa midagi muud eesti kultuuriellu välja mõelda või kirjeldada, hinnata ja arvustada kui seda, mis seal minust sõltumata toimub. Ma ei saa öelda [[teater|teatritele]], et mängige nüüd neid näitemänge, sest ajalehel on nii vaja.