Keel: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
11. rida:
* Nii nagu surma hinda tuleks küsida surnutelt, saaksime keele väärtust ehk kuidagi mõõta vaid selle kaudu, milline on keele kadumise hind.
** [[Tarmo Soomere]] [https://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/3422 "Rahvusülikool ehk oksüümoron kuubis"] UT, 11/2019
* Meie keel on kas mehaaniline, atomistlik või dünaamiline. Tõeliselt poeetiline keel peab aga olema orgaaniline, elav. Kui sageli tajutakse sõnade vaesust, kui tahetakse tabada mitut [[idee]]d ühe hoobiga.
** [[Novalis]]. Aforisme ja fragmente. Tlk Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 2006/19, lk 17
* Keele ilu mõõdupuuks on peamiselt vokaalide (eriti pikkade) rohkus, õigemini vokaalide — konsonantide vahekord. Mida rohkem keeles esineb vokaale ja helilisi konsonante (l, m, n, r, v), seda ilusamaks ja kõlavamaks peetakse keelt. Vastupidi: vokaalide vähesus (esinemine sõnas) ja helitud konsonandid (sch, sh, š, tš jt.), millest eriti rikkad vene, inglise ja saksa keel, teevad keele vähemkõlavaks.
: Kahjuks ei osata meil veel küllaldaselt hinnata keele ilu ega ülesannet. Pole jõutud veel arusaamisele, et tarbekeele kõrval võiks olla ka ilukõlalisem väljendusvahend — peensuseni väljaarendatud luulekeel.
* Kui tahame aga püsida iseseisva rahvana — milles pole vist kahtlustki — ning teenida üldinimlikku kultuuri oma kõrgeima aarde — keelega, siis oleks juba ammu aeg aru saada, et tee igavikku viib korraliku, veatu, puhta ja kõlava keele kaudu.
** Kristjan Meikop, "Enam tähelepanu õigele keelele!", Eesti Noorus, 11/1938, lk 399-400
==Vanasõnad==
| |||