Karl Marx: erinevus redaktsioonide vahel

* [[Tõde]] on niisama vähe tagasihoidlik kui [[valgus]].

* Te vaimustute kütkestavast mitmekesisusest, looduse[[loodus]]e ammendamatust rikkusest. Te ei nõua ju, et roos lõhnaks nagu kannike, aga miks tohib siis ülim rikkus – [[vaim]] – eksisteerida ainult ühel kujul? Ma olen humorist, kuid [[seadus]] näeb ette kirjutada ainult tõsiselt. Ma olen äge, kuid seadus näeb ette, et [[stiil]] oleks tagasihoidlik. ''Hall hallil taustal'' on selle vabaduse[[vabadus]]e ainus lubatud värv. Iga kastetilk, mida säratab [[päike]], küütleb lõputus värvidemängus, kuid vaimupäike, ükskõik missugustes individuaalsetes valguskiirtes ta ka ei heikleks, peab sünnitama ainult üht – ''ametlikku valgust''! Vaimu olemuslik vorm on ''rõõmusolek, valgus'', teie arvates on aga tema ainsaks õigeks avalduseks ''vari'', ta peab end rüütama ainult musta, aga looduses pole ju ainustki musta lillekest. Vaimu olemuseks on alati [[tõde]] ise, aga mida peate teie ta olemuseks? ''Tagasihoidlikkust''. Ainult kerjus on tagasihoidlik, ütleb [[Goethe]], ning niisuguseks kerjuseks tahate te muuta vaimu?

* Kuid [[geenius]]te tagasihoidlikkus pole kaugeltki see, mida kujutab endast harituse [[keel]], millel pole ei aktsenti ega dialekti, vaid, vastupidi, tema aktsendiks on asi ja dialektiks selle olemus. Ta unustab tagasihoidlikkuse ja tagasihoidmatuse ja toob esile asja. Vaimu üleüldine tagasihoidlikkus on mõistus, see mõtte universaalne sõltumatus, mis suhtub ''igasse asja'' nõnda, nagu seda nõuab ''asja enda olemus''.

* Kui tahate olla järjekindel oma esteetilises kriitikas[[kriitika]]s, siis keelduge uurimast tõde nii ''liigtõsiselt'' kui ka ''liigtagasihoidlikult'', kuna liigne tõsidus on ise koomiline, liigne tagasihoidlikkus aga on kõige kibedam [[iroonia]].

* Niisiis, te kas keelate üldse religioonil sekkuda poliitikasse[[poliitika]]sse – kuid seda te ei taha, kuna te ei taha rajada riiki[[riik]]i vabale mõistusele, vaid usule; religioon ongi teie jaoks ''olemasoleva üleüldine sanktsioon'' – või te lubate religiooni ''fanaatilise'' kaasatõmbamise poliitikasse. Laske religioonil poliitikaga tegelda ''omamoodi''. Kuid seda te jälle ei soovi: religioon peab toetama ilmalikku võimu[[võim]]u, seda endale allutamata. Kui te juba lülitate religiooni poliitikasse, siis ''ilmaliku'' võimu igasugune, ükskõik milline katse kindlaks määrata, kuidas peab religioon osalema poliitikas, kujutab endast vaieldamatut usuvastast omavoli. See, kes püüab end siduda religiooniga religioossuse tõttu, peab andma talle kõigis küsimustes otsustamisõiguse. Või peate te religiooni all silmas ''teie enda isikliku piiramatu võimu ja riikliku tarkuse kultust''?

* [[Seadus]]ed, mille põhikriteeriumiks ei ole ''tegevus kui niisugune'', vaid tegutseva isiku ''mõttelaad'', on vaid ''seadusetuse positiivsed sanktsioneeringud''. On parem kõigil habemed[[habe]]med maha lõigata, nagu seda tegi [[Peeter I|üks Vene keiser]] tema teenistuses olevate kasakate abil, kui võtta habeme mahalõikamise kriteeriumiks kaalutlus, miks ma habet kannan.

* Seadus, mis karistab mõtteviisi pärast, ''ei ole riigi poolt kodanikele antud seadus'', vaid see on ''ühe [[partei]] seadus teise partei vastu''. Tendentsi pärast jälitav seadus hävitab kodanike võrdsuse seaduse ees. See ei ole ühendav, vaid lahutav seadus, kõik lahutavad seadused aga on reaktsioonilised. See pole seadus, vaid ''privileeg''.

* Te nõuate tagasihoidlikkust, seevastu aga lähtute ennekuulmatust taktitusest, nimetades mõned riigiteenrid südamemõtete lugejaiks, kõiketeadjaiks, filosoofideks[[filosoof]]ideks, teoloogideks, poliitikuiks[[poliitik]]uiks, Delfi Apolloniks. Ühest küljest kohustate meid jultumusest lugu pidama, teiselt poolt aga keelate meile jultumuse. On tõepoolest jultumus omistada üksikindiviididele liigitäius. [[Tsensor]] on üksikindiviid, [[ajakirjandus]] aga kehastab endas liiki. Meile kirjutate te ette usaldamist, ja usaldamatusele annate te seaduse jõu. Te olete oma riigiasutustest nii heal arvamusel, et teete vaesest surelikust ametnikust [[pühak]]u ja lasete tal teha võimatust võimaliku. Kuid te ei usalda niigi palju oma riiklikku organismi, et kardate eraisiku isoleeritud arvamust, kuna vaatate ajakirjandusele kui eraisikule. Teie arvates puuduvad [[ametnik]]el täiesti isiklikud motiivid, nad justkui saaksid tegutseda viha kandmata, kiretult, piiratuse ja inimlike nõrkusteta. Aga impersonaalset – ''[[idee]]sid'' – kahtlustate te selles, et nad on tulvil isiklikke salasepitsusi ja subjektiivset alatust.