Jakob Hurt: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
24. rida:
* Riiete mood oli maakohtade järele mitmesugune, nõnda kui nüüdki, ja on vana mood veel meie päevini ulatanud, ehk küll nüüd juba mitmes kihelkonnas linna riie, saterkuued, nokaga mütsid ja pea igas paigas [[saapad]] kannetavaks ja peetavaks on saanud, ja noorte neidude kirstudes ja saja vakkades, mis neiud ennevanast oma näpu tööga täitsivad, pole meie päevil poolt oma tööd.
* Et sell ajal Eestimaal igal pool enam metsmaad leiti kui nüüd ja mitmes paigas ka suuri [[tamm]]emetsi kasvis, mis veel mitmes kohas soo ja raba sees tähele pandud nahksillad tammepakkudest tunnistavad, siis oli siin ka enam kõiksugu [[loom|metselajaid]], mis Eestlastele rohkeste oma jagu jahi saaki pidivad andma. Elajatest, mis meie maalt nüüd suutumaks hävinud, nimetavad vanad kirjad selle aja kohta ka [[kobras]]id, [[metssiga|metssigu]] ja [[piison|metshärgi]]. Viimsid leitakse tänapäev üksnes veel Leedumaal, kus neid kroonu kuluga ühes suures [[mets]]as hoitakse ja toidetakse, et muidu ka säält pea otsa saaksivad.
* Vana Eestlaste elukombed pagana ajal olivad mitmelt poolt veel toored ja karedad. Sagedaste loeme ajaraamatutes, et meie esivanemad naabruses riisumas käinud ja sõakorral võidetud ja kätte saadud vaenlastele halastamata [[süda]]mega piina teinud ehk neid valusaste surmanud. Aga see oli sell ajal vaenu täht igas paigas ja kui naabrid meie maale tungisivad, tallitasivad nemad, nii pitkalt kui võimalik oli, nõndasamati. [[Saksamaa]]l valitses veel pärast seda mitu aega puhas rusika õigus ja hulk rüütlid toitsivad oma pääd tee ääres varitsemisest ja riisumisest, ja need rüütlid olivad ommeti ju ristiinimesed. Paganatest paha kuulda, on palju kergem kanda ja nende veresüü ei ole nii [[punane]], kui meile meie ajal näitab. Evangeliumi valgusest veel pehmendamata süda ja meel tasub kurja kurjaga ja verine kättemaksmine on nende arvust õigus. Pääle selle arvati vägivalda vaenlast vasta vanast mehise meele ja tubli töö tunnistuseks ja riisumine võõraste väljal vahvuseks, mis meest auustas.
* Kes vanule Eestlastele iseäranis kalge südant ja armuta meelt laituseks taga räägivad, nõnda kui mõned meie ajal seda teevad, ei ole õiged kohtumõistjad ehk nemad tunnevad selle aja kombid ja inimeste vaimu ja südame harimise korda vähem kui poolikult. Eestlastel oli mehine süda ja terav vaim ja kui need mingisugusel viisil inimeseliku raja päält ära eksivad, siis võivad nemad ka hirmsaid ja jäledaid asju külma verega ajada. Et rahulisel ja äritamata ajal meie esivanemad ka rahulikult ja aussaste elada mõistsivad, seda tunnistab ühelt poolt nende sõbralik kauplemine naabritega, tõiselt poolt nende korraline [[põld|põllu]] harimine ja lojuste kasvatamine, mis ommeti korralise eluta kosuda ei võinud, ja nende suured ilusad ja perekad külad, kelle sees nad Läti Hindriku tunnistuse järele elasivad. Kus ülemääraline toorus ja alaline vaen valitsevad, sääl ei tõuse [[rahu]] ja [[rikkus]]e tähed iseenesest maapinnast.
* Aga mis kuulutavad vanad rahva mälestused vanast Eestirahvast? Meie vanad sõnad, kellest suur hulk tõepoolest väga vanad on, sest meie leiame neid ka oma sugulaste Soomlaste juures, kuulutavad, et meie esivanematel kaunis kogu kuldõunu hõbe vaagnate pääl oli, mis nende teravast vaimust ja viisakast elu tarkusest tunnistavad ja sagedaste pruugiti. Nüüdki ei põlga meie ära, sündsal korral sündsa vana sõnaga [[tõde|tõt]] toetada ja arvamisi avitada, olgu siis et mõni [[mees]] usub [[muna]] igakord targema olevat kui [[kana]].
| |||