Paradiis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
27. rida:
* Ja ta ajas [[Aadam]]a välja ja pani hommikupoole [[Eeden]]i rohu[[aed]]a keerubid ja [[tuli|tuleleegina]] sähviva mõõga, et need valvaksid elupuu teed.
** [[Esimene Moosese raamat]], peatükk 3, salm 24
* Siis Jaakob ärkas [[uni|unest]] ja ütles: "Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!"
:17 Ja ta kartis ning ütles: "Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui [[Jumal]]a koda ja taeva värav!"
* [[Esimene Moosese raamat]], peatükk 28, salmid 16-17
* Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik.<br />Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse.<br />Õndsad on tasased, sest nemad pärivad [[maa]].<br />Õndsad on need, kellel on [[nälg]] ja janu [[õigus]]e järele, sest nemad saavad küllaga.<br />Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.<br />Õndsad on puhtad [[süda]]melt, sest nemad näevad Jumalat.<br />Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.<br />Õndsad on need, keda [[õigus]]e pärast taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik.<br />Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse.<br />Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur [[taevas]]! Just samamoodi on taga kiusatud ka [[prohvet]]eid enne teid.
40. rida ⟶ 45. rida:
** [[Matteuse evangeelium]] 18:18
* Hõlpsam on
** [[Matteuse evangeelium]] 19:24
* Paradiisis on parem [[kliima]], aga [[põrgu]]s jällegi huvitavam [[seltskond]].
** [[Mark Twain]]
* [[Vaimulik]]: piletitega hangeldaja Taeva [[värav]]ate ees.
** [[Henry Louis Mencken]]
* Kui ilmus [[Eeva]], jäi [[Aadam]] ilma paradiisist, kuid see-eest sai ta inimeseks.
** [[Berthold Auerbach]]
<poem>
"Nad taeva ilu rikkuma ei kõlba,
ei võta vastu neid ka sügav [[põrgu]],
kus patuseid nad võiksid uhkeks teha."
</poem>
* [[Dante Alighieri]], "Põrgu. Kolmas laul" - "Jumalik komöödia: Põrgu. Tõlkinud [[Harald Rajamets]], Eesti Keele Sihtasutus 2011.
91. rida ⟶ 107. rida:
</poem>
** [[Karl Ristikivi]], "[[Õilsad südamed]] ehk Kaks sõpra Firenzes", lk 50-51
<poem>
Aknaist alla loobitakse toole,
kuhjuvad kindlusiks lauad ja kapid
Rippudes võllas taeva poole
silmi pööritavad papid.
</poem>
* [[Heiti Talvik]], "Surmatants"
<poem>
Me taevaid enam ei vaja,
me jumalaid enam ei tunne.
Bardide kandlekaja
meid vaibutab unne.
...
Nii vähe me kokku kraapind
kesk igitõdede hukku.
Me jalge alt libisend maapind
ja taevaski löödud lukku.
...
Läind luhta maine teotsusosk
ning Messias –
ei see veel ilmu. Too taevast alla tulikosk,
mis eostaks jahtuvaid maailmu!
</poem>
* Heiti Talvik, "Jumalate hämaras"
99. rida ⟶ 143. rida:
</poem>
* [[William Shakespeare]], "[[Hamlet]]"
* [[Läti Henriku kroonika]] ei kuulu keskaja tuntumate hulka, kuid ta on [[fakt]]itihe ja [[stiil]]ilt omapärane. Viimast kas või oma piibli[[tsitaat]]ide paljususelt. [[Piibel]] oli keskaja kroonikutele üldse armas, aga Henrik lööb teised üle: tema Piiblist pärit väljendite arv ületab tuhande. Kroonikas on nagu põimunud kaks [[tekst]]i: Henriku jutustus 13. sajandi alguse Baltikumis toimuvast ja Piibli sõnum sündmustest muistses [[Lähis-Ida]]s. Ordurüütlid kõnelevad [[Iisrael]]i meeste sõnul, [[paganad]] tsiteerivad muistseid vilisteid ja koos [[Tarapita]]ga langeb [[Egiptus]]e vaarao. Tulemuseks on ilmaliku [[ajalugu|ajaloo]] (Liivimaal toimuva) ja püha ajaloo (piibliteksti) sulam: kogu [[elu]] on kahekordne, miski ei toimu ainult siin ja praegu, täna, Tartus või Eestis, vaid peegeldab taeva ja [[põrgu]] igavest võitlust. Nii tookord, nii ka nüüd. [[Inimene|Inimese]] ülesandeks on selgusele jõuda, mis temas on taeva ja mis põrgu osa. Ning siis oma põrgu-osast loobuda. Henrik ei filosofeeri, kuid see on ta [[filosoofia]].
** [https://epl.delfi.ee/kultuur/eesti-lugu-henriku-liivimaa-kroonika?id=51146432 "Eesti lugu: Henriku Liivimaa kroonika"] Eesti Päevaleht, 24. oktoober 2008
* Taevase ehitusega kõrgeimad olendid kalduvad tavaliselt kaduma religioossest praktikast, kultusest; nad lahkuvad inimeste seast, tõmbuvad taevasse ja muutuvad kaugeteks, inaktiivseteks jumalateks (''dei otiosi''). Lühidalt, nende jumalate kohta võib öelda, et pärast kosmose, elu ja inimese loomist tunnevad nad justkui väsimust, nagu oleks Loomise tohutu ettevõte nende jõutagavarad ammendanud. Seepärast eemalduvad nad taevasse, jättes poja või demiurgi maa peäle Loomist lõpule viima või täiustama. Järk-järgult hõlmavad nende koha teised jumalikud kujud — müütilised esivanemad, ema-jumalannad, viljakusejumalad ja muud taolised. Tormijumalas elab veel taevane struktuur edasi, ta ei ole aga enam kõrgeim loov olend. Ta on ainult maa viljastaja, mõnikord üksnes oma kaaslase, maa-ema abiline (''paredros''). Taevase struktuuriga kõrgeim olend säilitab ülekaaluka koha vaid pastoraalrahvaste juures ja saavutab ainulaadse seisundi monoteismi kalduvates usundites (Ahura-Mazda) või täiesti monoteistlikes religioonides (Jahve, Allah). (lk 67)
* Siiski, nagu äsja nägime, äärmusliku häda puhul, kui kõike muud on tulemusteta proovitud, ja eriti taevast langevate hädade, põua, tormi, epideemiate puhul pöörduvad inimesed uuesti kõrgeima olendi poole ja anuvad temalt abi. Selline hoiak ei valitse mitte ainult loodusrahvaste hulgas. Iga kord, kui muistsed heebrealased elasid rahu ja õitsengu aegu, hülgasid nad oma Jahve naabrite Baali ja Astarte kasuks. Ainult ajaloo katastroofid sundisid neid Jahve poole pöörduma. "Siis nad kisendasid Jehoova poole ja ütlesid: Me oleme pattu teinud, et jätsime maha Jehoova ning teenisime baale ja astartesid; aga päästma meid nüüd meie vaenlaste käest, siis me teenime sind" (1. Saamuel, 12, 10). (lk 68)
* Peame siiski märkima, et isegi kui taevased jumalad enam usuelus ei domineeri, säilitavad sideerilised regioonid, taevane sümboolika, ülestõusmismüüdid ja -riitused jms ''ülekaaluka koha sakraalse süsteemis''. Igas usukompleksis jätkab ''transtsendentse'' ilmutamist see, mis on "üleval", "kõrgel". Kultusest kadunud ja mütoloogias teiste teemadega asendatud taevas jääb usuelus püsima oma sümboolika tõttu. Ning see taevane sümboolika omakorda toidab ja toetab mitmeid riitusi (seotud ülestõusmisega, ronimisega, initsiatsiooniga, kuningavõimuga jne), müüte (kosmiline puu, kosmiline mägi, maad taevaga ühendavate noolte ahel jne) ja legende (näit maagiline lend). Maailma Keskpunkti sümboolika (mille määratut levikut juba nägime), illustreerib samuti taevase sümboolika tähtsust, sest Keskpunktis leiab aset ühendus taevaga ning taevas on transtsendentsuse paradigmaatiline võrdkuju.<br>Võiks öelda, et just kosmose struktuur hoiab elavana mälestust taevasest kõrgeimast olendist. Näib, nagu oleksid jumalad loonud maailma nii, et see paratamatult peab kajastama nende olemasolu; sest ükski maailm ei ole mõeldav vertikaalsuseta, ja juba üksnes sellest dimensioonist piisab transtsendentsuse esilekutsumiseks. (lk 69)
** [[Mircea Eliade]], "Sakraalne ja Profaanne" VI, Vikerkaar 9/1992
== Vanasõnad ==
| |||