John Keats: erinevus redaktsioonide vahel

ja kandsite nii eksitavaid maske][[mask]e,

ja suverambus pilvena[[pilv]]ena tõi [[uni|und]],

jäi töntsiks [[silm]], pulss loidus nõndasama;

et jääks mu meelt vaid [[tühjus]] kummitama?

või [[õhtu]], kastund mesisesse loidu;

oh tuleks [[aeg]], mis igast tülist[[tüli]]st prii,

Head aega, viirastused[[viirastus]]ed! MuiMul on veel

nii ööks[[öö]]ks kui päevaks nägemusi täos.

* Ma põikan kogu aeg teemast kõrvale - kindlasti ei ole keerulise [[Vaim]]u puhul lood täpselt samad - Vaimuga, mis on kujutlusrikas, kuid muretseb samas ka selle viljade pärast - mis eksisteerib osalt aistingu ja osalt mõtte varal - kellele aastad annavad paratamatult filosoofilisuse - selline Vaim, nagu on mu meelest sinul, ja seetõttu on sinu igavese õnne[[õnn]]e jaoks vaja, et sa mitte ainult ei rüüpaks seda vana taevaveini, mida ma nimetaksin meie kõige eeterlikumate maiste meeliskluste taasseedimiseks; vaid et sa ka kasvataksid oma teadmisi ja teaksid kõike.

* Sõin pärast teie lahkumist Haydoniga õhtust ja see oli väga meeldiv päev, ma õhtustasin ka (sest olen viimasel ajal liiga palju väljas käinud) Horace Smithiga ning kohtasin HiiliHilli ja Kingstoni pool nende kaht venda[[vend]]a ja üht Du Bois' nimelist meest[[mees]]t - nad hoolisid vaid sellest, et mind veenda, kui palju on [[huumor]] naudingu seisukohalt teravmeelsusest ülem - Need mehed ütlevad asju, mis küll jahmatavad, kuid ei tekita mingit tunnet, nad on kõik sarnased; nende maneerid on sarnased; nad tunnevad kõiki moetegelasi, nad isegi [[söömine|söövad]] ja [[joomine|joovad]] ning käivad kannuga ümber maneerlikult - nad kõnelesid Keanist ja tema rahvalikust trupist - oh, oleksin ma teie asemel selle trupi seltsis, ütlesin endamisi!

* Mui on tõesti kahju, et minu värsside lugemiseks tuleb ületada eelarvamusi[[eelarvamus]]i - see riivab mind rohkem kui mis tahes ülikriitilisus mõne mu passuse suhtes. "Endymionis" olen ma väga tõenäoliselt kolinud juhtohjade tagant lapsevankrisse. Luule vallas on mul mõned aksioomid ja sa võid ise näha, kui kaugel ma olen nende tuumast. 1. Ma arvan, et luule peaks üllatama peene liiasusega, mitte ainukordsusega - see peaks rabama lugejat kui tema enda üllaimate mõtete[[mõte]]te sõnastus ning ilmnema peaaegu meenutusena - 2. Kokkupuuted Iluga ei tohi kunagi jääda poolikuks - nii et löövad lugeja pigem pahviks kui pakuvad rahuldust: kujundite[[kujund]]ite tõus, teekond ja loojak peab paistma talle sama loomulikuna kui päikesel[[päike]]sel - paistma lugeja peale ning loojuma kainelt, ehkki suurejooneliselt, jättes ta videviku toredusse - kuid lihtsam on mõtelda, milline luule peab olema, kui niisugust luulet kirjutada - ja see viib mind veel ühe aksioomini. Et kui luule ei võrsu sama loomulikult nagu lehed puule[[puu]]le, siis parem ärgu teda üldse olgu.