Leelo Tungal: erinevus redaktsioonide vahel

* Sõnapaarist "õnnelik lapsepõlv" on ajapikku saanud nii põhjalikult pruugitud klišee, et suurem osa täiskasvanutest — mina kaasa arvatud — kasutab seda enamasti ainult iroonilise alatooniga. Minu põlvkonna emad ostsid oma lastele küpsisepakke nimega "Õnnelik lapsepõlv" — küpsised olid kandilised ja kõvad, aga nendest sai meisterdada maitsvaid küpsisetorte, ja kui seda tehti koos lastega, siis oligi tõesti juba köögis tunda veidi õnneliku lapsepõlve lõhna, ükskõik mis õhkkond kodust väljaspool valitses.

* Õnnelik saab aga inimene olla ikka ainult siis, kui ta tunneb end turvaliselt, tal on lähedasi sõpru ja sugulasi ning ta usub, et saab elus hakkama. Muidugi ei käi ka õnnelikust inimesest kaarega mööda mured, pettumused, haigused ja kaotused, kuid alati leidub keegi, kes teda toetab ja julgustab.

* Väideti küll, et lastekirjandust ei tsenseerita, kuid ometigi pidid „Eesti Raamatu” lastekirjanduse osakonna töötajad trükikojas ära rebima Andres Ehini tõlgitud Hoffmanni lasteluuleraamatu kaane, millel oli kujutatud ingleid, ning minu tõlgitud Pia Perkiö mudilaste luulekogu „Õnnelaps” jäi enne trükkiminekut ootamatult seisma, kuna ühes luuletuses esines seesama ohtlik tiibadega tegelane ning teises oli mainitud koguni taevaisa ennast. Pidin kiiremas korras küsima soome kirjanikult inglivabu värsse, mis luule­kogu maketti ära mahuksid.

* Nn üleminekuajal rõõmustasin koos teiste lastekirjanikega, et enam pole karta mingeid piiranguid ega tsensoreid. Ent ootamatult selgus, et piiranguid hakkas seadma elutu, aga kõikvõimas tegelane — raha. 1990. aastatel pidid eesti lastekirjanikud oma käsikirjad koos illustratsioonidega „Eesti Raamatu” lasteosakonnast ära tooma — või siis lendasid need kirjastuse prügikasti, sest meile kinnitati, et algupärane lastekirjandus on äärmiselt kahjumlik nähtus: nüüdsest hakatakse avaldama ainult koomikseid ja muud tõlkekirjandust, millest seni on siinmail puudust tuntud. Esimese priske pääsukesena lennutas "Eesti Raamatu" lasteosakonna pinnal moodustatud kirjastus "Tiritamm" poelettidele sajatuhandelise tiraažiga (ilmselt tasuta saadud avaldamisõigustega) Winnetou-koomiksi, nähtavasti teadmata, et sama raamatu andis samal ajal välja ka Hans Luige kirjastus "Kuldsulg" — võin eksida, kuid trükiarvuks öeldi olevat 50 000. Neid köiteid viidi hiljem meetrite kaupa välja Kirjanike Majas asunud kaupluse "Lugemisvara" keldrist. Kuidas "Tiritamme" indiaanikoomiksil läks, sellest ajalugu vaikib...