Ülle Madise: erinevus redaktsioonide vahel

* [[Vabadus]] on võimalus teha valikuid[[valik]]uid ning vabadus on vastutus. Kui sul on otsustamisruumi rohkem, siis iga sentimeeter, mis sa saad otsustamisruumi juurde, saad sa ka vastutust juurde. Ja see võibolla ongi see, miks osa [[inimene|inimesi]] tunneb end olles nii vaba kui võimalik, isegisegi pisut õnnetuna. Sest kui sul korraga läheb halvasti, siis sa oled selles ise süüdi. Aga kui su [[elu]] on pea äärmuseni reglementeeritud, siis on ka kehv tunne, aga siis on vähemalt keegi teine süüdi, näiteks siis on süüdi süsteem.

* Tihtipeale on hästi lihtne millessegi [[usk]] hävitada, mingisugused süsteemid hävitada, aga väga raske saab olema neid üles ehitada.

* Elu muutub siis, kui seadust[[seadus]]t täidetakse, ja kehtestada on mõtet ennekõike neid seadusi, mida ühiskondlik väärtussüsteem suudab vastu võtta. Neid piire tasub alati nihutada paremuse suunas - suurema vabaduse, headuse, leppimise suunas. Aga murranguid üldiselt ei ole mõtet[[mõte]]t teha. Sa peaksid kehtestama norme, mida tõenäoliselt täidetakse.

* Kui üleilmsele vastutustundetusele lisandub sama ka kodus[[kodu]]s, on [[tulevik]] tume või vähemalt mitte me endi kätes. Sestap peaksime Eestis kodanikuõilsuse au sisse tõstma ja põlgama valemängu kõigis selle avaldumisvormides. See pole üleskutse ängistavale tõsidusele – hea [[huumor]] kaunistab kõiki riigivõimuriigi[[võim]]u tasandeid kohtupidamisest [[Riigikogu]] istungi ja koduse valimisväitluseni. Ent aumõiste tuleks uuesti üles leida ja seda elus hoida.

* Igaühel ongi võimalus hüljata valimistel vastutus ja teha salamisi pahandust. Paraku ollakse eksiteel, uskudes, et üks hääl ei loe midagi. Loeb, ja kuidas veel. Ühestainsast valijahäälest võib saada [[liblikas|liblika]] tiivalöök, mis käivitab hukatusliku sündmuste jada.

* Poliitika ja koguni ametnike [[töö]] taandatakse liiga sageli mänguks. Ja mitte lihtsalt mänguks, vaid vaate- ja valemänguks. Väikese isikliku võidu nimel näikse olevat lubatud ka alatus, tüütamine, laiskus, otsene [[vale]], tõe väänamine ja inimeste ärakasutamine. Mõne meelest on see naljakas, lisab elule värvi. Kahtlen selles. Otse vastupidi – iga ametniku, poliitiku[[poliitik]]u, ajakirjaniku[[ajakirjanik]]u, [[teadlane|teadlase]] ja üldse igaühe kohustus peaks olema tõepüüd ja aususetaotlus. Valemäng ja künism levivad kui ohtlik piisknakkus, peletades-suretades südametunnistusega[[südametunnistus]]ega inimesi.

* Kui me mängurlusele vastu ei hakka, istuvad ühel hetkel laua taga üksnes kalgid kalkuleerijad ja riigimehi üldse mitte. Mõnda aega nii ehk saabki, paigal keereldes, end ja teisi lõbustades. Pikapeale selgub, et tsirkust[[tsirkus]]t on rohkem kui leiba[[leib]]a, halvem veel: olud võivad riigimehi nõuda. Kui mängurlus on liialt pikalt kestnud, pole ennastsalgavaid hingi[[hing]]i enam kuskilt võtta. Ometi on neid tarvis mängureil endilgi: keegi peab pühenduma, oma elujõu hinnaga pingutama, et Eesti välja vedada. Seejuures minevikust[[minevik]]ust teades, et tõelised tegijad jäävadki [[vari|varju]]. Kuldsete tähtedega kirjutavad [[ajalugu]] tihti need, kes oma asja ajavad või nahka hoiavad. Eks ta ole, tänulikkuse ootuseta pühendumine eristabki riigimeest muidumehest.

* On olnud arvukalt juhtumeid, mil Riigikogu on leidnud, et valitsuse pakutud eelnõu pole üldse vaja, ja selle vastu võtmata jätnud. Nõnda juhtubki, et kriitikud nurisevad ühekorraga nii selle üle, et Riigikogu valitsuse eelnõusid ei muuda, kui ka selle üle, et Riigikogu neid muudab või hoopis tagasi lükkab. Sel juhul teatatakse, et koalitsioon ei toimi. Kui aga fraktsioonidistsipliin on tugev, loetakse seegi halvaks. Ehk siis nagu vanas mõistujutus: ära tule ei teed[[tee]]d ega põldu[[põld]]u mööda, ei [[riided|riides]] ega alasti, ei jalgsi ega [[hobune|hobusega]].

* Suisa küüniline on tasakaaluks pakkuda rahvaalgatusi ja -hääletusi. On ju teada – ka Šveitsist, kus otsedemokraatia vast maailmas kõige paremini toimib –, et liiga tihti määrab tulemuse manipuleerimisosavus ja suur raha. Autokraatliku valitsemise põlistamiseks polegi vist referendumitest tõhusamat veretut teed. Otsedemokraatia saab toimida vaid vabas tasakaalustatud[[tasakaal]]ustatud ühiskonnas.

* Kui valemängijad kõikjalt armutult välja vilistatakse, [[tarkus]] ja selgus ausse tõstetakse, on kindlalt nii [[lootus]] kui ka võimalus. Sest siis ei olegi ühiskond rajatud valele, vaid õilsusele.

* [[Euroopa LiituLiit]]u ei maksa süüdistada selles, milles see süüdi ei ole. Tõsi ta on, et väga halvasti inglise või [[prantsuse keeleskeel]]es kirjutatud teksti[[tekst]]i ennast ei ole liigsesse loomingulisusesse laskumata võimalik heaks [[tõlkimine|tõlkida]]. Aga miski ei sunni meid tegema halvas, ebaselges keeles seadust.

* Riigikeele sajanda sünnipäeva puhul on raske öeldagi, et seesama tekst oleks teadusbürokraatia silmis [[teadus]], kui see oleks [[inglise keeleskeel]]es.

:[[Eesti keeleskeel]]es ja Eesti jaoks – ja raiskamine?! Raiskamine ei ole mitte eesti keeles kirjutamine ja rääkimine, vaid raiskamine – isegi esivanemate reetmine – oleks hoopis eesti keele äraandmine.

* Eesti mõte on olla Eesti. Eesti kestab läbi aegade vaid siis, kui eesti keel ja meie väärtusruum pole armsad käsu korras, vaid seepärast, et me seda tahame, oleme uhked muu hulgas selle üle, et oskame filosofeerida ja äri ajada, laulda[[laul]]da ja teadust teha eesti keeles.

* Eesti keel pole tarbeese, mille võib odavama ja mugavama vastu vahetada. Keel on [[mõtlemine|mõtlemise]], eneseväljenduse ja teistest arusaamise viis. Keel on mäng ja meelelahutus. Keel on rännak ja selles peitub meie esivanemate lugu. Oma keel on muu hulgas ka vastuhakk üheülbastumisele. See pole pomm jala küljes, vaid tohutu eelis.

* Täie aruga täisealist ei saa sundida mõtlema ja tundma teisiti, kui ta tunneb. Veendumust ei murra [[fakt]], veendumusest saab ehk vaid välja kasvada.

: Seetõttu arvan, et ka Eesti vajab jätkuvalt sümboleid, rituaale, rahvuslikku uhkust, müüte[[müüt]]e ja kangelasi. Põhiseadus on põhiseadus just selle pärast, et ta on püsinud juba üle inimpõlve, nüüdseks on ta saanud omaks, kõigi oma sünnimärkide, ajalukku jäänud sõnade[[sõna]]de ja inimnäolisusega. Oma hümni[[hümn]]i, lippu[[lipp]]u ja riigipühasid oleme hästi hoidnud. Hoidkem ka eesti keelt – maailmas ainulaadset mõtlemise, loomise, mängimise ja mäletamise viisi – kui hindamatut varandust.

* Vabadus ongi suur [[õnn]]. Kindlasti ka vaev − harva on suurt õnne suure vaevata. Ja vabadust pole kunagi vastutuseta. Mingu aega rohkem või vähem, ükskord on tasumise tund.

* Eesti riik on rajatud vabadusele. Igaühe põhikohustus on teiste inimeste vabadust ja õigusi austada. Just see arusaam teeb tõeliselt vabaks. Me kõik kuulume − perekonda[[perekond]]a, kogukonda, ühiskonda[[ühiskond]]a. See ausameelne kuulumine õpetab vabadust ise valida, otsustada, vastutada, leppida, andestada ja lahendada.

* Vabaduse hoidmine algabki igaühest endast. Julgusest[[Julgus]]est võtta vastutus enda ja teiste eest. Kui teed ise valiku ja otsuse, siis ei saa ju pärast kedagi teist süüdistada. Vaba inimese jaoks ei tohiks see konti murdvalt ränk olla, ent seesmiselt mittevaba ohkaks vabadusest pääsedes ilmselt kergendatult.

* Õnneks on Eesti suur ja lai, ka ise käisin nädalavahetusel jalutamas ja eriti kedagi teel ei kohanud. Nii saab valida ka kodu lähedalt kohti, kus tavalise elu kõrvalt pole aega käia, seal ei kohta suurt kedagi ja värske [[õhk]] on terviseks.

* Peaministri ja ministrite töö ei ole linna[[linn]]a eksinud karusid[[karu]]sid püüda ega toidutööstusest ohtlikke baktereid otsida.

* Riigikogu ja valitsuse ülesanne on selgeks vaielda, kuidas Eesti elu paremaks muuta. Selleks jaotatakse maksumaksja [[raha]] ja kehtestatakse seadused. Seaduste täitmise korraldab ametnikkond.