Nõges: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
24. rida:
 
* Suur suutäis ajab [[suu]] lõhki ja iga [[lind]] võib laulda ainult nii, nagu talle nokk on kasvanud, ja kui keegi teine arvab, et ta teise eluteed võib [[roos]]idega ehtida, siis ei tohi ta pahaks panna, kui teda kästakse sülest maha heita [[takjas|takjad]] ja karuohakad ja kõrvenõgesed, enne kui ta läheneb sellele, kelle eluteed ta tahtis ehtida.
** [[Oskar Luts]], "[[Suvi (Luts)|Suvi]]"
 
 
* Ta [Anna] läks rohtaeda, mille onu kord suurejooneliselt rajanud ja mis nüüd niisama suurejooneliselt raisku lastud minna. Nähtavasti on siin [[loom]]adki ajuti pidutsenud, [[puu]]d katki tallanud, latvu napsinud. Põõsad kaovad umbrohtu, mis lokkab kui meeletu. Nõges, ohakas, kobruleht ja takjas, putk, kastehein ning orasrohi, aianurgas tapud, mis ronivad mööda vardaid ja aeda.
** [[A. H. Tammsaare]], "[[Kõrboja peremees]]", 7. peatükk
 
* Ühes teistega tõusis lauast ka Pearu, ja et tal [[püksid|pükse]] jalas polnud, siis pidi ta paratamata palja reisi varruliste keskel kõndima. Kõlblusvastast polnud selles küll midagi, sest tal oli seljas ilus [[valge]] linane [[särk]], mis ulatus põlvini, ja kaelas kirju sitsi[[rätik]], sõlm lõua all. Aga niisugune kõndimine haavas kasinate ja neitsilikkude perenaiste viisakustundeid ja nemad arvasid, et neil on võimata ainult pealtvaatajaiks jääda. Kui siis Pearu välja [[päike]]se paistele astus, ilmusid naised vitste, tikerpuu-okste ja värskete nõgestega ning siis algas üleannetu [[karistus|karistamine]] – aina mööda paljaid sääri, mis särgi alt välja paistsid. Esiteks kannatas Pearu, aga siis pistis ta naiste eest jooksu, need suure kisaga järele. Pearu jooksis õue[[värav]]ast välja ja siis mööda peenart edasi, mis seisis kesa ja [[rukis|rukki]] vahel. Aga purjus pea tõttu komistas ta ja kukkus rukki äärde maha. Et naised tal kannul olid, siis ei saanud ta enam üles tõusta ega uuesti jooksu pista, vaid ajas enda kükakile ja pistis jalad ning sääred särgisaba sisse. Aga naised ei hoolinud sellest. Silmapilk kisti Pearul särk üle piha kukla peale kokku ja vitsad, tikerpuu-raod ja nõgesed töötasid roosal seljal, pihal ja tagumikul, kuni hakkasid paistma siin-seal [[veri|verepiisad]]. Pearu karjus.
** A. H. Tammsaare, "[[Tõde ja õigus]]" I, XXVII peatükk