Redaktsioon: 7. september 2020, kell 22:17 redigeeri Pseudacorus (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 36 387 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 9. september 2020, kell 01:10 redigeeri eemalda Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 52 037 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
17. rida: ** [[Michel Foucault]], "Mis on autor?" - New Yorgi Buffalo ülikoolis 1970. aastal peetud ettekanne. Tõlkinud Kairika Kärsna. * ...see tekst, mis praegu voolab mu käte alt, kuulub intellektuaalse omandi, honorari ja nime poolest mulle, aga -- ja üldsegi mitte Barthes'ist puht teoreetiliselt lähtudes, vaid tunde järgi - ei ole minu oma. Kui mul üldse midagi õnnestub, siis ehk ainult integreerida midagi üheks ühikuks, mida saab pealkirjastada, antud juhul siis "Kopeerijad koos, 3996 tähemärki". ** [[Mati Unt]], ''cit. via'': [[Ants Juske]], [https://www.sirp.ee/archive/1998/08.05.98/Kunst/kunst1-1.html "Surnud Autor ja tema õigused"], Sirp, 8. mai 1998 * Muidugi on siin tegemist kunstniku ja kriitiku igivana huvide vastandumisega: iga looja tahab olla originaalne. Vaadatagu, kui ebameeldiv on kunstnikule ajakirjanike tüüp-küsimus: "Kes või mis on teid teie loomingus kõige enam mõjutanud?" Kriitik ja teoreetik aga huvituvadki rohkem sellest, millisesse diakroonilisse või sünkroonilisse konteksti kunstnik asetub. Seda enam tuleb viimaste küsimustega tegelda pärast romantilise Autori surma. See demiurg suri koos avangardi lõpuga, kuna ta ei suutnud enam luua midagi uut. "Looma" aga tähendabki millegi originaalse tekitamist. Selle asemel, et Mati Undi kombel seda endale teadvustada, minna avalikult üle kompilatsioonidele, tsitaatidele, kopeerimistele, pastiššidele, hoitakse kramplikult kinni "puhta kunsti" laguneva kindlusetorni viimasest rinnatisekivist. Tulemuseks on iseenda järjest haledam kopeerimine, halvemal juhul tige moraalitsemine ja nn. "professionaalse kunsti" kaitsmine kõikvõimalike templirüüstajate eest. * Viimase paugu on Autorile pannud uus meedia ja "kunsti mehaanilise reprodutseerimise" ajastu (Walter Benjamin). Juba Andy Warhol sai aru, et parem on ise end kuulutada tirañeerimismasinaks, enne, kui seda teevad sinuga teised. * Autor kaitseb "professionaalsust", viidates spetsiifilistele oskustele "puhta kunsti" ainesega ümberkäimisel. Rosalind Krauss aga viitab Washingtonis National Gallerys toimunud Rodini kõigi aegade suurimale näitusele, kus oli teostatud tema hiigelkavand "Põrguväravad". Rodin pärandas kõik oma loominguga seotud õigused Prantsuse riigile. "Põrguväravad" jäid 1918. aastal surnud skulptori ateljeesse sadade laialipillatud kipskavanditena, millest näituse korraldajad tegid pronksivalu ning ehitasid väravad üles oma suva järgi. Kes on autor? Tartu muuseum leidis üles Vabbe puulõikeklotsid ning tegi nendest tõmmised. Raivo Kelomehe ja Jaan Maliniga teostasime pärast Ilmar Malini surma jooniste põhjal tema installatsiooni "Organon". Rotermanni soolalaos on väljas sajandialguse klaasnegatiividest praegu tehtud suurendused. Maailmas on pärast arhitekti surma projekti järgi valmis ehitatud terveid maju. Kes ja kus on autor? * Tegelikult polnud Autorit ka kunstniku eluajal, kuid posthuumne teksti koestiku elustumine on siin otsekui "füüsiline metafoor" Autori surmale. Ja lõpuks läheb see koestik omakorda rändama tsitaatide ja pastiššidena teistesse tekstidesse. Autoril on tõsi küll veel mingid "õigused", mida kaitseb vastav organisatsioon. Viimane tundub mingi anakronistliku laibaõgimisena. Kujutage ette: Autor on surnud, "ta ei edasta enam omaenda kannatusi, huumorit, tundeid ja muljeid, vaid pigem seda tohutut sõnastikku, millest ta haarab möödaminnes midagi vajalikku" (Barthes) - ja siis on sel kopeerijate liidu (Unt) liikmel füüsilise surma järgselt veel mingid Autoriõigused tervelt viiekümneks aastaks! ** [[Ants Juske]], [https://www.sirp.ee/archive/1998/08.05.98/Kunst/kunst1-1.html "Surnud Autor ja tema õigused"], Sirp, 8. mai 1998 * Tõtt öeldes tunneb Autor pea alati pisukest kohmetust sõnade "looja", "kunstnik", ammugi siis "prohvet" (ettekuulutaja) ees. Puhta lehena samastuks ta koos teiste omataolistega pigem erinevatel sagedustel ja lainepikkustel tundlevate vastuvõtjate metafooriks, mis eri paigus ja olu kordades paiknedes laotusest pingsalt Inimesse puutuvat peilida püüab. * Autor on elanud teadmises, et uus ja algupärane pole sünonüümid, sest tema romantilise (igatsuslik tundelise, uljalt kangelasmeelse) loomuse ainus õigustus on olla originaalne (algne, ürgne). Et vahendada ajastu ideaale (algkuju, põhikuju). Aga uus? Olla põhimõtteliselt uut tüüpi kaunishing või karjerist või variser; kuningas, kerjus või dissident? Ei, ei... Ses pole küll midagi uut siin päikese all. * Aga Autor ei taipa seejuures ikkagi, miks tema surema peaks. Nimi ja autorsus pole ju midagi nii erilist ja ihaldusväärset. Kuid ühel imekaunil päikeselisel kevadpäeval tunneb ta lehte lugedes äkitselt üht sõnumit tuppa kanduvat. Milleks osutub ootamatu kopeerijate ning reprodutseerijate liidu esiliikmeks asumise mõte. Autor haarab sellestki väljakutsest kinni temale omaselt tagasihoidlik-kirglikul moel, lootes niiviisi lustides lõpuks ometi lähemale jõuda tema surmamõistmise lätetele. Aga isegi Barthes'i asjaomase nendingu tagamaades ilmneb peagi liigne annus mitmetimõistmise võimalusi. Mida Autoril oligi tarvis enesele tõestada. Et edaspidigi lihtsalt olla, tunda ning tegutseda. Ja anda kõigile võimalus sellest osa saada. Et elada kuniks antud. * Korraga elustuvad Autorid neile omases iginooruses. Nad edastavad omaenda kannatusi, meeleolu, tundeid ja muljeid ning seda tohutut sõnastikku, millest haaran möödaminnes midagi vajalikku. ** [[Ly Lestberg]], [https://www.sirp.ee/archive/1998/15.05.98/Kunst/kunst1-5.html "Kunagi sureva Autori mõte"]. Sirp 15.05.1998, lk 9 [[Kategooria:Kunst]]

Autor: erinevus redaktsioonide vahel