Suvi (Luts): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P →I osa |
P →I osa |
||
49. rida:
* [Köster:] Väiksed ja rammetud olite siis, kui teid eluteele saatsin, tugevatena ja elujõulistena tulite mind vaatama, mind, oma vana kooli[[õpetaja]]t, kelle pea vaheajal on halliks läinud ja kelle elupäikene alla hakkab vajuma. Ma tänan teid südamest, et te ei unustanud oma usuõpetajat, kes teile küll vahel võib-olla valjum oli kui tarvis, kes teile aga siiski ainult head soovis ja teist õigeid ja ausaid inimesi püüdis kasvatada, nagu seda nõuab meie püha ristiusk. Rõõmustan ja tänan Loojat, kes on lasknud neid seemneterakesi, mis mina teie südametesse külvasin, tärgata, kasvada ja vilja kanda." (lk 98)
* Mõisavalitsejal ei jäänud tähele panemata, et köster Imelikule ja Kuslapile „sina" ütles, kuna ta teda ja Kiirt teietas. Niisugune jaotus tema ja Paunvere meeste vahel tundub Venemaa isandale peaaegu loomulikuna, ainult ühest ei suuda ta aru saada: mispärast arvas köster tarvilikuks sellele igavesele kringlile, Kiirele, „teie" ütelda? Kas sellepärast, et Kiir oli antvärk? Võtku Madis niisuguseid antvärke! Seal oli Imelik, olgugi talumats, palju ehtsam [[mees]] kui terve see Kiir kõige oma läikiva jalutuskepiga ja kitsaservalise õlg[[kübar]]aga. Tont, või hm, hm... Jaa, isegi Kuslap oli enam väärt. Aga mine tea ja võta kinni — jäävad ju inimesed töntsiks kaua ühel ning samal kohal istudes, nagu va Julk-Jüri. Kui ta veel aastat kümme Paunveres [[orel]]it mängib ja poisse utsitab, küllap ütleb siis temale, Tootsile, „sina" ja Kiirele „teie". (lk 102)
* [Joosep Toots:] Õigus, mõnikord leiavad otsijad, aga seejuures peab oskama otsida; kui kellegi silmaring kaugemale ei ulatu kui üle pikerguse laua, siis peab ta rahule jääma kääridega ja niidirolliga nr. 40. Pärleid ei leita pühkmekastist ja [[palm]]ipuud ei kasva läve kõrval — ennem läheb [[rätsep]] läbi nõelasilma — neid leitakse peale pikka ja vaevarikast teekonda. Mõni teine koputab kogu oma eluaja, ja kui talle siis kord enne [[surm]]a avatakse, siis koputatakse ka temale vastu pealuud ja võetakse vastutusele majarahu rikkumise pärast. Kas pole õigus, mh, ah? Suur suutäis ajab suu lõhki ja iga [[lind]] võib laulda ainult nii, nagu talle nokk on kasvanud; kõrgemale kui [[tiivad]] kannavad, pole veel keegi [[lend|lennanud]], ja kui keegi arvab, et ta teise eluteed võib [[roos]]idega ehtida, siis ei tohi ta pahaks panna, kui teda kästakse sülest maha heita takjad ja [[ohakas|karuohakad]] ja kõrve[[nõges]]ed, enne kui ta läheneb sellele, kelle eluteed ta tahtis ehtida. (lk 108)
* [Apteeker:] Kõige suuremad õpetused anti suusõnal ja nad olid puhtad nagu hästi tuulatud [[nisu]]. Pärast, kui nad kirja pandi, aeti nad jälle segamini [[agan]]atega, nii et raske on aru saada, mida seal õieti öelda tahetakse. Aja jooksul mässisid kõiksugu lobisejad iga tõetera otsekui [[ämblik]]uvõrku ja sa pead enne kaua urgitsema, kui selle tera sealt kätte saad. Ja nii ei tee raamatukirjutajad mitte üksi võõraste [[mõte]]tega, vaid ka nendega, mis nad ise välja hauduvad. Kui minagi võtaksin kätte ja kirjutaksin oma kuulsa raamatu armastusest, siis... Küllap patustaksin minagi oma lugejate ees, nagu kõik raamatukirjutajad patustavad; ma hakkaks otsima näitusi ja võrdlusi ja kõiksugu konksusid, et oma mõtetele rohkem mõnu anda. (lk 117)
* [Teele Kiirele:] „Jälle häda! Ma ei tea, mis ma teiega pean tegema, armas koolivend. Ei, võite julge olla, et ma just nii mõtlen, nagu ütlesin. Ja kui ma enne tähendasin, et ma ainult põllumehele naiseks lähen, siis ei tahtnud ma seega sugugi ütelda, et ma ametimehi põlgan nende ameti pärast. Ei! Te teate, et ma maal olen sündinud ja maal üles kasvanud. Mina armastan [[põld]]usid ja heinamaid ja viljapuu[[aed]]asid. Ilma nendeta ei suuda ma endale oma [[elu]] kudagi ette kujutada. Kõike seda võib mulle pakkuda ainult põllumees. Sellepärast, armas koolivend, tegin ma juba ammugi otsuseks ainult põllumeest oma eluseltsiliseks vastu võtta.” (lk 120)
63. rida:
:„Vigvamis?" küsib Toots imestades.
:„Jaa, jaa, vigvamis. Me nimetame Kippeli tuba vigvamiks. Sest kui siia veel paar tomahavki, vibupüss ja kolm-neli korralikku skalpi seina peale riputada, siis ei jää see ruum vigvamist milgi tingimisel maha. Ei noh, ilmtingimata, nagu Kippel ütleb. Aga ta võib ka nii, esiteks ilma skalpideta vigvam olla. Võib-olla tekivad skalbid ka varsti, sest Kippel lubab tihti naabrimaja elanikke skalpeerima hakata." (lk 143)
* Mõne laua juures istuvad ka naised ja kiirustavad mehi kojusõidule. „Jah, jah," on mehed naistega täiesti ühel nõul, „[[joomine|joome]] ära ja lähme kohe minema." Kuid enne minekut võetakse veel üks pudel, siis veel teine, tulise rutuga tellitakse kolmaski; ja peale seda hakkavad mehed juba natuke teisiti kõnelema. Jumal, tule appi, ega seal kodus siis ometigi ei põle, ja kui põlebki, egas nemad enam niikuinii õigel ajal jaole ei saa. Lasku’nd ikka hobused söövad natuke ja puhkavad, seda rutem jooksevad nad pärast kodu poole. „Sa, Kadri, oled ikka imelik inimene; näe, saad siin hulga aja järele vana tuttavaga kokku, vaja on ometi paar sõna juttu vesta. Küll saananaine aitab kodu [[lehm]]ad ära lüpsta; [[õhtu|õhta]], viluga, ongi parem sõita, mudu ei anna parmud hobusele ussi asu. Prouad, lubage meile seal veel paar õlut!" Kõrtsi pingid on otsekui [[pigi]]sed ja ei taha ega taha mehi lahti lasta. Viimaks, kui naised juba õieti kärsituks lähevad ja üksinda koju lubavad sõita ja sellele ähvardusele veel palju teisigi juurde lisavad, tõustakse suure meelepahaga üles ja minnakse minema. (lk 159)
* [Toots:] "Aga seda ma sulle ütlen, Tõnisson: niipea kui ma näen, et ruun hakkab ära väsima, siis ma su silgud võtan ja [[tee]] peale pillun. Siis võid sa sealt mõne aja pärast mööda sõita ja [[heeringas|heeringid]] korjata, sest see, kes külvab [[tuul]]t, lõikab [[torm]]i ja kes külvab silke, lõikab heeringid." (lk 172)
| |||