Susan Luitsalu: erinevus redaktsioonide vahel

:Elame vati sees, nii et kui midagi [[halb]]a juhtub, siis me ei usu seda. Justkui ollakse veendunud, et pahad on ainult [[film]]ides, meil siin on kõik hästi. Et kui sa kedagi isiklikult tunned, siis see on juba garantii, et ta ei [[Koduvägivald|peksa]] [[kodu]]s [[abikaasa]]t ega ürita alaealisi võrgutada. Jabural kombel tundub hoopis usutavam see, et abikaasa ja [[lapsed]] mõtlevad oma [[kannatused]] välja.

* Nii lihtne on [[internet]]is midagi öelda, aga mida sa siis teed, kui teine tuleb su käest küsima, miks sa mulle niimoodi ütlesid. Ise püüan väljenduda nii, et [[julgus|julgeksin]] sama öelda ka otse, ilma ekraanita. Kui ei julge, jätan ütlemata.

* Kui tuli romaanivõistluse teade, võtsin ette enda sees pulbitsevad [[probleem]]id. Kui mind miski häirib, siis on [[kirjutamine]] minu viis end väljendada. Mõni [[moderntants]]ija viskub toa keskele ja teeb kava, mina panen kirja.

* [[President|Presidendi]] vastuvõtul ei jaksa inimesed kurva näoga [[Kõnepidamine|kõne]]t kuulata. Mis juhtus [[Sveta Grigorjeva]]ga? Talle tehti hästi palju etteheiteid: mida sa irised, rikkusid meil peopäeva ära! Paljud prominentsed avaliku elu tegelased ütlesid [[Facebook]]is, et nemad küll oma ema [[sünnipäev]]al sellist jama ei aja. Et miks ei osata nautida ja hakatakse vinguma, me võiksime TÄHISTADA jne. Kui on valitud mingi [[tähtpäev]] valupunktidele tähelepanu juhtimiseks, on kindlasti neid, kes ütlevad "braavo, me peame selle peale mõtlema", kuid on ka väga suur hulk neid, kellele ei meeldi mõelda halbade asjade peale.