Ave Alavainu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
20. rida:
:-???-
:"Ma tahan seestpoolt näha, milles asi on." (lk 13)
* Tänaseks on see juba nii tavaline - kes lugeda ei viitsi, hakkab kirjutama... (lk 27)
* Suri ema eluaegne sõbranna. Ema tuli [[matus]]elt. Väsinud. Heitis ridiküli hooletult diivanile ja võttis matusemuljed lühidalt kokku: “Einoh, nad teevad seal kiirabihaigla surnukuuris ikka täitsa imet. Epp pole elu seeski nii hea välja näinud kui kirstus!”▼
:Ta väsinud hääles kõlas siiras [[kadedus]]. (lk 30)▼
* Et ta oli karske ja korralike eluviisidega, oligi naljakas kuulda teda pärast järjekordset haiglareisi oma valjakirjutuslehte uurides lausuvat: "No näed, tütar, siin ma siis nüüd istun: kolmteist diagnoosi ja kõik joodikute omad... Mida olen ma oma karskest elust saanud?!" (lk 32)
28. rida ⟶ 33. rida:
* Ei ole petlikumat pilti kui meile enestele [[peegel|peeglist]] peegeldub. (lk 44)
* Ei mäleta ka, kas oli [[kevad]], [[sügis]] või [[talv]], sest [[kohvik]]utes ju aastaaegu pole. (lk 56)▼
▲* Suri ema eluaegne sõbranna. Ema tuli [[matus]]elt. Väsinud. Heitis ridiküli hooletult diivanile ja võttis matusemuljed lühidalt kokku: “Einoh, nad teevad seal kiirabihaigla surnukuuris ikka täitsa imet. Epp pole elu seeski nii hea välja näinud kui kirstus!”
▲:Ta väsinud hääles kõlas siiras [[kadedus]].
* Mu poeg, kui ta oli vast 10-12 aastat vana, küsis ühel päeval mu käest täiesti tõsiselt: "Kuule, ema, kust tulevikus need vana kooli mehed võetakse?" :Hakkasin naerma: "Ei kusagilt! Endal tuleb hakata". (lk 57)▼
▲* Ei mäleta ka, kas oli [[kevad]], [[sügis]] või [[talv]], sest [[kohvik]]utes ju aastaaegu pole.
▲* Mu poeg, kui ta oli vast 10-12 aastat vana, küsis ühel päeval mu käest täiesti tõsiselt: "Kuule, ema, kust tulevikus need vana kooli mehed võetakse?" :Hakkasin naerma: "Ei kusagilt! Endal tuleb hakata".
* Järgmine pilt sellelt seminarilt on, et seisan ihuüksinda kirjanike liidu pika [[koridor]]i lõpus, nägu seina poole, ja nutan. Siis tunnen, et keegi puudutab mind õlast. Vaatan ja näen [[August Sang]]a üliheatahtlikke [[silm]]i.
41. rida ⟶ 43. rida:
* Igatahes oli [[kirjanik]]e kongress. Tuli vaheaeg. Kirjanikkond oli puhvetis. Kuidagi endastmõistetavalt sattusin lauda koos [[Debora Vaarandi]], [[Lehte Hainsalu]] ja [[Helvi Jürisson|Helviga]]. Siis liugles meie lauast mööda kirjanike liidu esimees aastatel 1976-1983, ehitustöölise poeg, suurkommunist, hävituspataljonlane ja sõjaveteran [[Paul Kuusberg]] (1916-2003), ja ütles enda meelest mõnusalt: ““Noh, ja mida sina, Debora, siin siis niisuguste [[kirjandus]]se juhuslikult sattunud inimestega istud...” Ja liugles edasi. (lk 86)
* [[Arvi Siig|Siig]] oli vene fänn ja [[Rudolf Rimmel|Rimmel]] lüüriline miilits.
:Kenad mehed mõlemad, aga kui hakata mõtlema, et ametlikku luulekirjandusse ilma Nooruse filtrita tavaliselt ei pääsetud, siis tuleb masendus peale: nad toimetasid algajaid üle 30 aasta oma maitse järgi, mis oli üdini ettevaatlik ja väga keskmine. Me ei saa kunagi teada, kui palju tõelisi andeid nad ukse taha jätsid. (lk 88)
* Lauluväljaku ja Russalka vahelisel sirgel, kui auto hakkas just kiirust võtma, sõitis [[Edgar Savisaar|Savisaare]] [[auto]] kõrvale beež sõiduauto, selle eesistmelt juhi kõrval küünitas poolest kerest aknast välja ilus [[mees]], blond aarjalane, püstol Edgarile suunatud; nende auto sõitis meie autoga “sammu”, ja ilus mees ütles ehedas [[eesti keel]]es:
53. rida:
:Ei mäleta, et Edgar oleks verest välja läinud. Ta ütles vaid:
:"Nii. Ja nüüd lubage mulle, et te sellest vahejuhtumist kellelegi ei räägi." (lk 113)
* Mõtlesin talle [tütrele] häid kombeid õpetada ja kui taas kord [[Tallinn]]a läksime, viisin ta Gloria restorani pidulikule lõunale. Gloria oli 1970. aastatel kõrgklassi koht. Parteiladvik käis seal lõunastamas ja ega õhtuti samuti igaüht sisse lastud.
59. rida ⟶ 58. rida:
Saatuse või jumal-teab-kelle tahtel juhtus onukesel õnnetus: leivatükk kukkus maha. Mehike (nimetan nii, sest ta oli lüheldane, ümara näoga punapõskne) võttis leiva üles, asetas siivsalt oma leivataldrikule ja võttis uue.
Kata jälgis toimuvat. Ta silmad läksid aina suuremaks. Siis käratas nii, et kogu partei ja valitsus kuulsid: “Anna musi, idioot!" (lk 133-134)
* Kõige esimene tarkus ehk elutõde oli: "Äi elamisess ole muud taris kui öönesnöu ja supilusikas..."
Teine: "Ega raha ole [[rukis|rugis]], et ainult [[sügis]]e saab." (lk 153-154, juhunoppeid hiidlaste ütelungidest)
* 1981. aasta 7. veebruaril sündis meil Tiiduga poisslaps Peeter. Ja siis algas üks jauramine: [[laps]] tuleb ristida, laps tuleb ristida. Ei olnud minul paadunud [[ateist]]ina seda mõtetki pähe tulnud. /---/
69. rida ⟶ 66. rida:
:Uku suhtumine oli äärmiselt lihtne ja eluterve: "Haiget ei tee ja võib-olla aitab."
:Nii need lapsukesed siis ristitud saidki. (lk 169)
* Ühel sellisel korral tuli juttu [[Puškin]]ist ja [[tõlkimine|tõlkimisest]]. [[Betti Alver|Bettil]] oli raamaturiiuli serval üks nagu kunstiõpilastele joonistamiseks mõeldud kipskäsi.
| |||