Manfred Kyber: erinevus redaktsioonide vahel

* Sinu maine [[keha]] pole midagi muud kui [[kleit]], mille sees on hulga peenem kleit ja selle peenema kleidi sees oled sina ise.

* Me kõik [[magamine|magame]] klaasist[[klaas]]ist kirstus.

* Mustad mehikesed ei talu üldse, kui nende sisse vaadatakse, sest see, mis seal näha oleks, on eemaletõukav. Seepärast tahavad nad maailma[[maailm]a sama mustaks muuta nagu nad on ise.

* [[Headus]] on kõrgeim, milleni [[inimene]] võib jõuda, sest selline on ka [[jumal]]a olemus.

* Raske öelda, kui palju erinevaid [[tunne|tundeid]] kõneleb ühe inimese [[hing]]es – sageli ta ei tea seda isegi, kuuldes enda sees ainult [[üks|ühte]] häält[[hääl]]t ega aima, et neid on palju.

* Oled sa kunagi mõelnud, kui raske on tegelikult [[elu]] jaatada? Enamik neist inimestest, kes meile sellest jutlustavad kui tervest [[maailmavaade|maailmavaatest]], ei jaata tegelikult [[elu]], vaid hoopis iseennast. Elu nad eitavad – kas nad muidu peaksid [[sõda|sõdu]], tapaksid [[loom]]i ja raiuksid maha terveid [[mets]]i? Elu jaatada tähendab jaatada kõike elavat, leida oma koht teiste olevuste seas nende ühises vennalikus eksistentsis.

* Sageli on [[kaugus]] tühi, ja teie ratsutate elust mööda – elu kõnnib vaikselt ja alandlikult maantekraavismaanteekraavis ning tassib oma rasket koormat.

* [[Aeg]] ei loe midagi. Üks [[päev]] võib tähendada palju, ja hulk aastaid[[aasta]]id mitte midagi. Ainult seal, kus seisavad arengu[[areng]]u viidapostid, on toimunud midagi, mis jääb.

* Kui üksildased on [[inimesed]], kes näevad asjade taha, ja kui kaugele jäävad nad teistest, neist, kes longivad välise elu lärmakal teel[[tee]]l.

* [[Armastus]] on elu [[saladus]].

* Selles elus teatakse haruharva, kas keegi kannab [[mask]]i või on selle eest võtnud. Ja millal kanname ise maski ning millal mitte? Elu [[karneval]] on pöörane [[tants]]. Me naerame[[naer]]ame ja nutame, [[lootus|loodame]] ja eksime, [[viha|vihkame]] ja armastame selles kirevas ringmängus, aga kas me tunneme ennast ja teisi? Maske on nii palju, kes suudaks nende rägastikus teed leida?

* Oleks ju narr arvata, et vaimsed seadused[[seadus]]ed on sama väikekodanlikud kui inimeste omad.

* Kui kõik on ära külmunud ja [[lumi]] sajab maha ja mitte midagi muud pole näha kui ainult see lumi, siis ma soovin ikka, et [[kevad]] murraks korraga sisse, ühel ööl[[öö]]l, tormi[[torm]]i ja [[tuul]]e ja [[vihm]]aga, nii et ragiseb! Ja ma tahaksin, et elu oleks samasugune! Ja selles, ma arvan, ongi kogu raskus, et paraku ta ei murra, elu on sama aeglane või veel palju, palju aeglasem ja [[igavus|igavam]]. Seda ei tohi ja teist ei tohi, aga ma tahaksin nii kangesti kordki kõike tohtida! Tead, elada päris nii, nagu mina seda endale ette kujutan. Nagu [[muinasjutt|muinasjutus]], see peaks saabuma nagu mingi [[ime]], nagu mingi suur ime, ja kõik peaks olema nii, ja kõik peaks olema nii, nagu ma seda endale ikka ette olen kujutanud, puud[[puu]]d ja [[jõgi]] ja üleüldse kõik, tead - hoopis teisiti kui muidu... Ükskord tahaksin ma olla [[hull]], ihust ja hingest hull!

* Vooruslikkus[[Voorus]]likkus pole enamalt jaolt mitte midagi muud kui vooruseks muudetud puudus.

* Üksnes [[võrdsus|võrdsed]] inimesed saavad midagi jagada, muidu on ühel kõik ja teisel mitte kui midagi.

* On inimesi, kellest [[päike]] on mööda käinud, just siis, kui ta poleks mingil juhul tohtinud mööda käia - ja kui päike laseb end liiga kaua oodata ja tuleb siis ükskord ikkagi, siis ei oska inimesed enam oodata ja sirutavad kohmaka, karmi [[käsi|käe]]. Sest karm elu teeb küll [[süda]]me pehmeks, aga käed karmiks - ja igatsusest saab [[hirm]]. Muidugi on see rumal, aga see on ka kurb, ja kes teab, kas see on pigem rumal või pigem kurb. Tõenäoliselt on ta mõlemat.