Inimkond: erinevus redaktsioonide vahel

* Globaalseid konflikte[[konflikt]]e kipub põhjustama järjest rohkem [[loodus]]keskkonna, mitte [[usk]]ude erinevus. [[Looduslik valik|Loodusliku valiku]] surve inimkonnale kasvab.

* Nüüd pole enam midagi teha: [[tsivilisatsioon]] ei ole enam see habras [[lill]]eke, mida suure vaevaga hoiti ja kasvatati mõnes varjulises maanurgas, kus [[maapind|pinnases]] leidus rikkalikult primitiivseid liike, mis olid oma elujõult küll ähvardavad, ent samas võimaldasid [[seeme|seemneid]] varieerida ja tugevamaks muuta. Inimkond muutub monokultuurseks; ta hakkab tsivilisatsiooni tootma massiliselt nagu [[peet]]i. Tema igapäevamenüüsse kuulub edaspidi vaid see ainus [[toit|roog]].

* [[Raamat]], mida ma praegu kirjutan, iseloomustab inimkonda kui biosfääri ülikasvajat. Kasvaja on osa organismist, ta pole sinna väljastpoolt tulnud, aga ometi ta hävitab organismi. Ta kasvab eksponentsiaalselt ja ei saa aru, et aeg on peatuda: muidu hävitab ta enda ümbruse ja lõpuks ka iseenda. Inimene pole biosfääris mitte ainult kasvaja, vaid superkasvaja.

:Inimeste arv on miljon aastat kasvanud – mitte eksponentsiaalselt, vaid veelgi kiiremini, st kasvuprotsent on kasvanud. Tipp oli 1980. aastal, järgnenud on kiire kahanemine. Oleme suure osa biosfääri liikidest hävitanud ja kaugelt suurem osa on praegu hävimas. Loodus saadab meile signaale: kui nii jätkame, hävitame ka iseend. [[Viirus]] on üks neist signaalidest. Viirused levivad nii kiiresti, sest meid on liiga palju.

:Varem oli pisikutel valik, kas hakata kurnama jäneseid[[jänes]]eid või inimesi. Hakkad kurnama jäneseid, tapad ühe piirkonna ära, teine piirkond on kaugel, sinna ei jõua – ei tasu ära. Aga hakkad kurnama inimesi, võid ühe päevaga maakera ühest servast teise lennata. See on oivaline levimisvõimalus. Pole ime, et viirused selle ära kasutavad.