Asta Kass: erinevus redaktsioonide vahel

=="Pahupidi puhkus"==

Tsitaadid väljaandest Asta Kass., "Pahupidi puhkus.", Tallinn: Tiritamm, 2006.

:Teose minajutustaja on 13-aastane MargusMarkus.

* Mul on kasvuperiood ja ma ei või oma jõuvarusid pillata mingi tühja sörkjooksusörk[[jooks]]u peale. (lk 8)

:Teine: "Oma [[püksid|pükse]] pressid sa ikka ise?"

:Vanaemale oleks mõttetu seletada, et pressimine oleks mu [[teksad|teksaspükste]] suhtes kõige taktivaesem ja alatum tegu. Siis küsiks ta veel rumalamalt: "Paned nad siis [[öö]]seks madratsi[[madrats]]i alla või?" (lk 13)

* [[Kogemus]]ed näitavad, et nii seinakella[[seinakell]]a, hakklihamasina[[hakklihamasin]]a kui ka liikurkombainiliikur[[kombain]]i kokkumonteerimisel pärast remonti jääb osasid alati ennem üle kui tuleb puudu. Ma ei tea, miks küll sellises olukorras kurdetakse varuosade puudust. (lk 15)

* Köögikõrvane tuba oli Roosimemme jaoks tipp-topp korda tehtud, [[voodi]] kaetud valge päevatekiga, [[kummipuu]]lt ja aaloelt[[aaloe]]lt leht-lehelt [[tolm]] pühitud. Riiulil, mille vanaema [[pööning]]ult välja oli otsinud ja mina värskenduseks lakiga üle tõmmanud, ilutses paar-kolm [[raamat]]ut nagu mööblinäitusel, kus on oluline, et mööblieseme otstarve kõigile selge oleks. (lk 22)

* Roosimemm on igatahes raudne memm, see oli esimesest [[pilk|pilgust]] selge. Kui ta kumbagi kätte oli [[kohver|kohvri]] võtnud ja Leo kärsitu õlaliigutusega eemale lükanud, hakkas ta niisuguse otsustava sammuga astuma, nagu oleks endine kesktormaja saanud jalgpallimeeskonna peatreeneripea[[treener]]i koha ja vaatab nüüd, kas tema käsutusse antud inimmaterjalist üldse on võimalik midagi asjalikku teha. (lk 27)

* Uljas Must jõudis vao otsa. See, mis vaost järele oli jäänud, tuli nüüd küll ümber nimetada, aga meil ei olnud ei aega ega tahtmist arutada, mis nime talle anname, kas songermaa või [[ülesküntud uudismaa]] või valesse kohta rajatud kuivenduskanal.

* Keset õue seakünas, mis oli ikka veel pliidipuudeks lõhkumata, istus vaikselt ja аrmsalt Tiiu-Talutütrekene. Ta heitis aeg-ajalt ümbrusele hajameelseid pilke ja oli nii rahuliku [[nägu|näoga]], nagu ainult maainimesel võib olla keset [[loodus]]t ja rikkumata [[ilu]]. Tiiu-Talutütrekene korjas midagi ühest põlletaskust teise, vaatles pihu peal olevat ja pomises [[suu]]d liigutades, nähtavasti õppis liitmist ja lahutamist. Mõned lapsed avaldavad juba väga varases eas silmapaistvaid [[Matemaatika|matemaatikuandeid]]. (lk 62)

* Last ei olnud ka akaatsiapuhmastes[[akaatsia]]puhmastes, murtudsüdamepõõsas[[murtudsüda]]mepõõsas ega üldse kuskil.

* Ma pole ennast lausa [[laiskus|laisaks]] poisiks kunagi pidanud, emagi ütleb, et tema käsud täidan juba kolmanda ütlemise peale ära. Aga vaba aega peaks igaühele jääma, vähemalt [[koolivaheaeg|koolivaheajal]], olgu see vaheaeg ja puhkus nii pahupidi pööratud, kui on. (lk 73)

* Olen tihti näinud seda hirmuäratavat pilti, kui tema sõimerühm on haaratud töökasvatusega[[töökasvatus]]ega. Tiiu-Talutütrekene on küünarnukkideni ja kõhuni pesukausis, sest ta peseb kartuleid. Pärast peseb selles vees ennast ka. Kadunud Karin segab trepi ees murul jahtuvat kisselli[[kissell]]i, nii et kogu [[maastik]] ja möödakäijad omandavad vähehaaval, sedamööda, kuidas kisselli potis vähemaks jääb, kerge [[roosa]]ka varjundi. Oleneb muidugi marjadest, [[mustikas|mustikakisselli]] pritsmed on [[punane|sügavpunased]]. (lk 77-78)

* Tont võtaks seda [[maainimesed|maainimeste]] lahket meelt ja heldust[[heldus]]t. Hea, et mul Petrovi Peetri poole asja ei ole, parandatud värviteleviisorit või [[triikraud]]a viima, muidu Peeter ütleb viimati:

:"Ah viimast päeva oled? Siis ma sind küll palja käega ära ei lase." Ja kingib mulle mesipaku koos [[mesilased|mesilasperega]]. (lk 88)

* "Kõige kummalisem lugu oli pööningutrepiga. Seda oli hakatud värvima tumepunaseks ja liigutud värvimisel alt üles, mis peaks olema kohutavalt ebamugav. Aga nähtavasti mõtles värvija, et värvib nii kõrgele ära, kui aega jätkub, jõuab siis kuhu jõuab. Ja kui ta taipas, et jõuab pööningule[[pööning]]ule, tegi paar võimsat hüpet [[trepp|trepist]] alla. Hüpete pikkust märgistasid sügavasse värvi sisse vajutatud tallajäljed. (lk 98)

* Ma ei tea, kui paljud inimesed on kõndinud pimedas paljajalu ja võimalust mööda kiirustades mööda [[õunapuu]]kände ja [[tikker|tikrivõsusid]]. [[Mälestus]] meie perekondlikust nõgesekõrvetusest soojendas hetkeks [[süda]]nt, sest mis on nõgesekõrvetus selle salakavala maastiku[[maastik]]u kõrval? (lk 103)

* Roosimemme kiri oli [[üheksa]] rida pikk. Kirja oli ta kirjutanud söetükiga pikale [[käterätt|käterätikangale]] ja kanga enda keerinudkerinud spiraalina ümber [[puu]]. Sellepärast pidigi vanaema kirja lugemiseks ümber puu tiirutama. (lk 131)

:MA OLEN TEILE NII PALJU PAHANDUST TEIND. TEIL POLE ENDALGI MIDAGI SÜIA. VANA INIMEST EI OLE ENAM KELLEGILE VAJA MA PÄRIS NUTSIN KOHE. LEO VIIB MIND JAAMA. ÄRGE MIND OTSIGE MUL ON LENNUKI PIlETIDPILETID OSTETUD. MA VÕTSIN NATUKE SÜIA KAASA. PANGE MU KOHVRID SAHVRISSE KUI PÕRANDAD KUIVAD ON.