Jaan Undusk: erinevus redaktsioonide vahel

 

* Eesti maailmakirjandus on [[paradoks]], teravam paradoks kui eesti maailmamuusika või eesti maailmakunst, aga paradoks, nagu teada, on juba ebakonventsionaalse tõeväärtusega [[lause]]. Selle paradoksi püsimisest sõltub oluliselt eestluse elujõud euroopaliku nähtusena. Väljast vaadates annab see [[eesti kirjandus]]ele heroilisi jooni, seesmiselt võimendab tema absurditaju. XX sajandi eesti kirjanduse püüdlused ongi paradoksaalsed, absurdsed ja heroilised — olenevalt sellest, kas sõnastada järeldus loogiliselt, fenomenoloogiliselt või eetiliselt.

* [[Keel]] [[kirjandus]]e esmase [[ruum]]ina ei pruugi olla iseenesestmõistetav: [[Austria]] kirjandus, ingliskeelsed kirjandused, hispaaniakeelsed kirjandused.

* Piirates eesti kirjanduse aja üksnes eestikeelse kirjasõna ajaga, jäävad arusaamatuks eesti kirjanduse kiired tempod XX sajandil ning tema tippude [[kõrgus]]. Mõnikord võib tekkida tunne, et [[eestlased]] astusid XX sajandisse otse [[mets]]ast, sest midagi esteetiliselt alustrajavat [[eesti keel]]es varem ei olnud. Kuid eestlased ei tulnud metsast, [[põld|põllult]] ja rahvaluule rüpest, nad tulid ka baltisaksa kultuurist.

* Variruumi mõnes mõttes kõige äärmuslikumate, nihilistlike määranguteni jõuti 1980.—1990. aastate vahetuse Eestis, kui n.-ö. enesekastreerimise korras avaldati seisukohta, et eesti kirjanduse ruumi pole [[Nõukogude Eesti|N. Eestis]] õieti olemas olnudki, vaid on olnud ainult üksikud mitte-kollaboratsionistlikud [[autor]]id või teosed, hea, kui needki. Ruum kui selline oli Eestis tühi. See seisukoht ehmatas isegi radikaalpagulasi.

* ... kui eesti kirjanduse ruum pole määratud ainuüksi eesti keelega, vaid ka Eesti maaga, geograafilise Eestiga, siis tuleb seda paratamatult arvestada eesti kirjanduse aega — ja teda ajas, [[ajalugu|ajaloos]] vaadeldes. Teisisõnu, tuleb silmas pidada ka muukeelset Eesti maal sündinud kirjandust, eelkõige muidugi baltisaksa kirjandust, mis oli eesti kirjanduse emaruum, aga ka [[Juri Lotman]]it ja kõiki teisi, kelle looming realiseerus osaliselt geograafilise Eesti institutsioonilises rüpes.

 

* [[Läti Henriku kroonika]] ei kuulu keskaja tuntumate hulka, kuid ta on [[fakt]]itihe ja [[stiil]]ilt omapärane. Viimast kas või oma piibli[[tsitaat]]ide paljususelt. [[Piibel]] oli keskaja kroonikutele üldse armas, aga Henrik lööb teised üle: tema Piiblist pärit väljendite arv ületab tuhande. Kroonikas on nagu põimunud kaks teksti: Henriku jutustus 13. sajandi alguse Baltikumis toimuvast ja Piibli sõnum sündmustest muistses [[Lähis-Ida]]s. Ordurüütlid kõnelevad [[Iisrael]]i meeste sõnul, [[paganad]] tsiteerivad muistseid vilisteid ja koos [[Tarapita]]ga langeb [[Egiptus]]e vaarao. Tulemuseks on ilmaliku ajaloo (Liivimaal toimuva) ja püha ajaloo (piibliteksti) sulam: kogu [[elu]] on kahekordne, miski ei toimu ainult siin ja praegu, täna, [[Tartu]]s või Eestis, vaid peegeldab [[paradiis|taeva]] ja [[põrgu]] igavest võitlust. Nii tookord, nii ka nüüd. [[Inimene|Inimese]] ülesandeks on selgusele jõuda, mis temas on taeva ja mis põrgu osa. Ning siis oma põrgu-osast loobuda. Henrik ei filosofeeri, kuid see on ta [[filosoofia]].