Eugenio Montale: erinevus redaktsioonide vahel

resümee puudub
Resümee puudub
<poem>
''Ut pictura''... Huuli, mis põimuma määratud,
pilke[[pilk]]e, märke, päevi[[päev]]i praeguseks kadunuid
püüan ma koondada siia kui ümberpööratud
[[teleskoop|teleskoobi]] vaateväljale — hääletuid,
liikumatuid, kuid elavaid.
</poem>
* "Lehvik", tlk MärtPaul-Eerik VäljatagaRummo, VikerkaarLooming 5-61/2001, lk 12–151976
 
 
<poem>
[[Angerjas]], jäiste [[vesi|vete]]
sireen, kes jätab [[Läänemeri|Läänemere]],
et jõuda meie [[meri|meredesse]],
me lahtedesse, [[jõgi|jõgedesse]],
tungides süvavees vastuvoolu
harust harru
...
angerjas, tõrvik, piits,
Armastuse[[Armastus]]e [[nool]] maa peal,
mida üksnes me nõod või Püreneede
kuivanud ojad juhivad tagasi
sigivuse paradiisidesse;
...
üürike [[vikerkaar]], mille kaksiksära
sillerdab su ripsmete reas
puutumatult inimpoegade seas,
kes on vajund su [[muda|porri]] - kas sa ei tunne
oma õde temas ära?
</poem>
nagu seda on löögivalmis elekterrai?) —
vist sellepärast, et pimedad ei näe
tiibu[[tiib]]u su habrastel abaluudel
ega märka prohvetlikku tulekirja
su hõõguval otsaesisel, ega kriimu
 
<poem>
Sa ei mäleta rannavahi [[maja]],
seal kaljul, kõrgel üle merepinna,
mis hüljatult ootab sind sellest õhtust[[õhtu]]st,
kui su mõtete sülem saabus sinna
ja seal rahutu peatuse tegi.
 
EdelatuulEdela[[tuul]] on aastaid[[aasta]]id neid müüre[[müür]]e lõhkund
ja enam rõõmsalt su naergi ei kaja;
nõel keerleb ringi hullunud kompassis[[kompass]]is
ja täringute[[täring]]ute arvestus on sassis.
Sa ei mäleta; teine [[aeg]] ajab segi
su [[mälu]]; lõng libiseb vihist.
</poem>
* "Rannavahi maja", tlk Märt Väljataga, Vikerkaar 5-6/2001, lk 12–15
 
<poem>
[[Talv]] venib edasi, päike annab ennast
tilkhaaval. Kas pole veider, et meie,
kõiksuse isandad ja võibolla leiutajad,
selleks et mõista temast osa, peame usaldama
kõikjal seentena[[seen]]tena kerkivaid šarlatane ja ennustajaid?
</poem>
* "Talv venib edasi", tlk [[Lauri Pilter]], Vikerkaar 12/2003
Ma kutsusin teda Aspasiaks ja talle see meeldis.
...
Kui lähen põrgusse[[põrgu]]sse, siis harjumuse poolest
karjun "Aspasia!" esimesele naeratavale varjule.
Tema tõmbub muidugi eemale. Me ei saa
kunagi teada, kes oli või polnud
see [[liblikas]], kel vaevalt muud oligi
kui minu valitud [[nimi]].
</poem>
* "Aspasia", tlk [[Lauri Pilter]], Vikerkaar 12/2003
 
 
 
</poem>
* "Kohtumine", tlk [[Lauri Pilter]], Vikerkaar 12/2003
 
 
 
<poem>
See oli seal, kus puusildpuu[[sild]]
Corsini sadama[[sadam]]a juures tungib kõrge mere kohale
ja üksikud peaaegu liikumatud mehed
lasevad võrke[[võrk]]e vette ja tõmbavad välja. Kätt
lehvitades osutasid sa oma tõelisele kodumaale
teisel, nähtamatul kaldal.
...
Sinu rahutus viib mu mõtted
rändlindudeleränd[[lind]]udele, kes tormistel[[torm]]istel õhtutel
sööstavad majakatesse: sinu malbuski on torm,
mis märkamatult keerleb,
kuidas karpkala nakitseb argsi,
või jälgid õhtu läitumist
pärnade[[pärn]]ade kohal sakiliste
tornide[[torn]]ide vahel ja veele laskuvat
verandade, pansionaatide leekivat puna.
...
 
<poem>
[[Surm]] ei ole uni,
see on kallas, millelt ei naasta;
aeglaselt kajab ta, seejärel saabub
ja tuleb tund, äkitselt sinu kord
kaduda kivide[[kivi]]de ja mulla alla.
</poem>
* "*Hakkad rääkima minust...", tlk [[Lauri Pilter]], Vikerkaar 12/2003
<poem>
Selles punktis peatu,
ütleb [[vari]].
Olen sind saatnud sõjas ja rahus ja
samuti vahepeal,
21 555

muudatust