Eesti keel: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
22. rida:
 
 
* Eesti keeles on laene umbes 85%, [[kultuur]]is oletatavasti üle 90%, Eesti [[loodus]] on aga peaaegu 100% "laenatud". Pärast jääaega[[jääaeg]]a tekkinud endeemilisi liike on ainult [[kolm]]. Oleme ennast kildhaaval [[maailm]]a pealt kokku laenanud. Keele, [[kultuur]]i ja looduse hulgas näib eesti keel kõige unikaalsem. Küllap eesti keel ongi meie olemasolu kese.
* Eesti keele kirjeldamiseks tuleks üldse kasutusele võtta rohkem [[botaanika|botaanilist]] terminoloogiat. See aitaks meie vana keelepõhja paremini siduda floristilise ja [[animism|animistliku]] mõtteviisiga. Keel peaks [[õis|õitsema]] juba grammatikaõpikus. [[Grammatika]] ja [[geneetika]] on sarnased ühe tunnuse poolest: need on maailma kõige huvitavamad nähtused, mis on vangistatud maailma kõige [[igavus|igavamatesse]] õpikutesse.
* Eesti keele kohta on käibel kaks võluvat keele[[müüt]]i: see on maailma kõige [[ilu]]sam ja maailma kõige keerulisem keel. Eesti keele [[maagia]] ehk väljendubki kõige ilmekamalt nende kahe müüdi kokkupuutepunktis. Mis võiks meie ette ilmuda ilusa ja keerulise ristteel? Kõige-kõigemate kokkupuutest sünnib maailma kõige salapärasem keel.
* Mulle meeldib mõelda, et maagilise [[sõna]] [[jõud]] sünnib eesti keele grammatikast, mis on lummaval viisil kokku pandud muistsete hiidude kehaosadest. Eesti keele grammatika sündis Kalevipoja ihuliikmetest. Seetõttu ongi eesti keel meile pigem [[religioon]], omamoodi [[armulaud]], Kalevipoja ihu ja [[veri]]. Grammatikaõpik ongi eestlase [[katekismus]]. Kes ründab eesti keele grammatikat, peab mõistagi surema. Eesti keele grammatika on Vanaisa arvanud juba maailma loomise aegu looduslike pühapaikade inventari hulka.