Ursula Le Guin: erinevus redaktsioonide vahel

Tsitaadid 1994. aasta väljaandest.

 

* Lausuja võttis poisilt ära [[nimi|nime]] Duny, mille [[ema]] oli talle imikueas andnud. Nimetuna ja alasti läks ta seal, kus [[allikas|lätted]] kõrgete kaljude all [[kivi]]de vahelt maapinnale kerkivad, Ari külma allikavette. Kui ta [[vesi|vette]] astus, katsid [[pilv]]ed [[päike]]se ning tumedad [[vari|varjud]] libisesid ja põimusid tema ümber veepinna kohal. Ta läks küll [[külm]]ast värisedes, kuid aeglaselt ja sirgelt, nagu ette oli nähtud, läbi jäise kobrutava vee vastaskaldale. Kui ta kohale jõudis, sirutas teda oodanud Ogion [[käsi|käe]], haaras poisil käsivarrest kinni ning sosistas talle tema päris nime: Ged. (lk 15)

* [Ged:] "Millal minu õpiaeg algab?"

* Maal, kus [[nõid]]u on nii tihedalt nagu Gontis ja Enladeses, võib näha, kuidas vihmapilv aeglaselt [[saar]]e ühest küljest teise ja paigast paika eksleb, sest üks [[loits]] juhib seda edasi teise juurde, kuni pilv tõrjutakse lõpuks [[meri|mere]] kohale, kus see ennast rahus tühjaks sadada saab. Aga Ogion laskis [[vihm]]al sadada, kus see tahtis. Ta otsis mõne tiheda [[kuusk|kuusepuu]] ja heitis selle alla pikali. Ged kükitas märja ja pahurana tilkuvate põõsaste vahel ning mõtles, mis kasu on [[vägi|väest]], kui sa oled liiga [[tarkus|tark]], et seda kasutada, ning kahetses, et ta ei läinud kaugemale orgu vana ilmategija õpilaseks, sest seal oleks ta vähemalt kuivas [[koht|kohas]] [[uni|magada]] saanud. (lk 17-18)

* [Ogion:] Kas sa ei ole kunagi mõelnud, et nagu [[valgus]]t ümbritseb vari, nii käib ka võluväega kaasas hädaoht? Nõiakunst ei ole mäng, mida me mängime oma lõbuks või [[kiitus]]e pälvimiseks. Sa mõtle sellepeale, et meie [[kunst]]i iga [[sõna]], iga tegu lausutakse või tehakse kas hea või kurja teenimiseks. Enne, kui sa midagi ütled või teed, pead sa teadma [[hind]]a, mis sul maksta tuleb! (lk 22)

:"Ei," vastas vanem poiss. "Kuigi ma olen kuulnud, et [[kombed]] teevad mehe." (lk 33)

* [Kurremkarmerruk:] Maag suudab kontrollida ainult seda, mis on tema lähedal, mida ta saab täpselt ja ammendavalt nimetada. Ja see on hea. Kui asi poleks nõnda, oleks vägevate [[kurjus]] või tarkade narrus ammu püüdnud muuta seda, mida muuta ei tohi, ning Tasakaalu oleks rikutud. Tasakaalust välja viidud meri mataks enda alla saared, kus me pidevas ohus elame, ning kõik [[hääl]]ed ja kõik nimed kaoksid ürgvaikusse. (lk 42)